Vaiko Eplik: isegi kui inimeste kooselu lõpeb, siis nende lapsed ju jäävad

“Kui vaatan mõnd sõpra, kes on 60 kanti, siis mulle tundub, et mehed ajas eriti ei muutu – nagu see ütlus, et poisid jäävad poisteks,” leiab Vaiko Eplik (37). Tema valmistub juba oma 40. aasta juubeliks.

Vaiko sihib taevast. Sealt tilgub vett.

“Kuule, hakkabki sadama. Kas otsime mingi söögikoha või istume autos?” Mitte et tuba oleks kaugel, aga toas vaatab Vaiko vanem poiss oma sarja ja – las ta vaatab rahus. Kolime aiast autosse.

Tume Toyota on tõeline tööloom – “Selline, mille pagassi mahuvad ka trummid,” kiidab Vaiko. Vihm tibutab, meie istume ja räägime.

Et ükskord trehvas Vaiko oma sõbra Jarek Kasariga. Kasar kuulas, Vaiko lasi talle kassettide pealt muusikat, mida oli kooli­poisina Raplas salvestanud.

“Sul pidi seal Raplas vist väga igav olema,” nentis Jarek.

“Mingis mõttes oli tal õigus,” arvab Vaiko. “1990ndatel polnud noortel selliseid võimalusi nagu praegu – tegid seda, mis endal pähe tuli. Mind ja mu sõpru päästis Thea Paluoja oma laulustuudioga. Sinna kulus kogu mu kooliväline aeg, nii et hommikul kell kaheksa läksin kooli ja õhtul kaheksast sain koju tagasi.”

Kord nädalas sõitis Vaiko Tallinna, et laulda ETV Lasteekraani laulustuudios. Balti jaamast tõi Poola piraatkassette ja Viru hotelli eest kioskist ägedaid plakateid.

“Balti jaama turg oli imedemaa. Viisid kioskisse tühja kasseti ja valisid kataloogist, mis CD-d sa oma kasseti peale tahad. Nädala pärast said kauba kätte.”

Kassette, plaate ja plakateid kogub Vaiko siiamaani. “Ja Nõukogude Liidu elektrikitarre ja ajaloolisi Rapla vaateid – mul on üks tore tsaariaegne foto, kuidas Lurichi kaamel Raplas käis.”