Kristjan Lepp
Mida teha, kui suvisele laulu- ja tantsupeole pole selga panna täiuslikku rahvariidekomplekti, isegi mitte rahvariideseelikut?

Sel juhul võikski mõelda pluusi, särgi või pikema lihtsa särkkleidi peale. Olgu see siis pleegitamata koredamast linasest või päris valge. Palaval suve­päeval polegi midagi mõnusamat kui lihtne pikksärk – sellist riideeset näeb paljude rahvaste traditsioonilises garderoobis.

Eestimaal on rahvariiete juurde ikka kuulunud valge puuvillane või linane särk või käised ning eri kihelkondades on neid kas siis rohkem või vähem kaunistatud pilude, kroogete, tikandite, litrite ja käsipitsidega. Särk oli igapäevane riideese, mida kandsid nii mehed kui ka naised ja lapsed.

Lihtsa ristkülikukujulise lõikega pluusi õmblemisega saab hakkama isegi napimate oskustega algaja. Keerulisemaks teevad valmistamise detailid, aga kauni pidurüü kannab välja ka ülilihtne ristkülikukujuline variant, nagu seda on teadaolevalt vanim, Halliste naistesärk.

Julgustan proovima ka särgi varrukateta varianti, nagu on näha juuresolevatel piltidel – lihtsama kandi või kurdudega –, aga miks mitte jätta kaelus ja õlad hoopis viimistlemata ning harutadagi servad kergelt narmaliseks. Sellisel puhul võiks ääred sõrmelaiuselt lihtsa pistega läbi õmmelda, et kangakiudu siiski koos hoida (pesemisel tuleks olla ettevaatlik, et riie päris ära ei laguneks).

Tegelikult on uue kanga läbipesemine esimene töö, mis enne särgi valmistamist tuleks ette võtta. Linane ja puuvillane kangas tõmbavad pestes päris palju kokku ja et särk ka edaspidi selga mahuks, ei tohi seda tööd unustada. Pealegi vajavad kiiskavvalged pluusid ka pärast kandmist tihti pesemist ja triikimist.

Kristjan Lepp
Rikkalikuma kaunistusega on traditsiooniliselt käised – peenemast valgest riidest tehtud naiste pihariie (pluus) ilustatud väljaõmbluste, litrite ja pitsilise alläärega*. Kohevad, kurrutatud varrukad annavad käistele – mis ulatuvad naistel rinna alla, napilt nabani – puhevil ülipiduliku joone. Stiliseeritult on käiseid ja kurrutamist ning pikki plisseeseelikuid Eesti moekunstnikud oma haute-couture-kollektsioonides tihti kasutanud. Minuealised kindlasti mäletavad Tallinna Moemaja moedemonstratsioone, aga noorematel soovitan kiigata endisaegsetesse Silueti numbritesse. Selle ajakirja pea igast numbrist leiab vapustavaid moejooniseid, etnograafilisi kostüüme ja foto­sessioone, mis on inspireerivad ka nüüd – mis sest, et trüki­kvaliteet ei kannata võrdlust nüüdsete klantsajakirjadega.

Hoopis teistmoodi pluus on Kihnu sitsjakk**, mida õmmeldi ja õmmeldakse väiksemustrilisest lilledega heledapõhjalisest kirjust sitsist. Selline tore riideese teeb kandja kohe rõõmsaks ja vaataja kadedaks – siin aitab, kui asi ise ette võtta ja eneselegi selline veidi keerulisem eriline pluus valmis õmmelda. Sobilikke kangaid leidub poes küllaga ning õpetusi ja lõikeid pluuside jaoks rahvariideraamatutes, internetis ja käsitöö­blogides. Kes ei tahaks olla sama nooruslik kui üheksakümne­aastane Kihnu Virve veebruarikuu Eesti Naise kaanefotol?

Aga – kas pealkirjas lubatud T-särk on paslik ka rahvariideseelikuga? Mina arvan, et oleneb kandjast ja kohast... Igatahes “päriskihnlased” kannavad ka sellise kombo loomulikult välja.

* Ilmari Manninen, “Etnograafiline sõnastik”, 1925, 1993.

** Ingrid Uus, “Noppeid Kihnu näputööst”, 2005, 2012.

.