Illustratsioon: Shutterstock
Mida tunneb laps, kelle vanem põeb vaimset haigust või sõltuvushäiret? Hirmu. Üksindust. Viha. Kurbust. Kuidas teda märgata ja – aidata?

Minu emal on skisofreenia


Siret* (36): „Sugulased ei küsi kunagi, kuidas minul läheb. Nende jaoks olen ma oma ema ja tema diagnoos.”

Keegi pole mulle kunagi öelnud, et mu ema on haige. Olin 7–8aastane, kui hakkasin pilti kokku panema. Mõistma, mida tähendab lause „ta on rohtude peal”.

Skisofreenia on haigus, aga sellest ei räägita nii avalikult nagu näiteks vähist. Kas täiskasvanud arvasid, et ma ei märka, et midagi on valesti? Kui emal oli psühhoos, lamas ta tundide kaupa voodis. Ta kuulis hääli ja nägi asju, mida pole olemas, või arvas, et „keegi” jälitab meid. Ema normaalsus oli minu normaalsus – hakkasin samuti kartma, et minuga midagi juhtub. Alles teismelisena õppisin seda hirmu ümber pöörama. Ütlesin endale, et kui mind jälitatakse, ei saa avalikus kohas minuga midagi juhtuda – see „keegi” alati näeb.