2. Eestis haigestub igal aastal 170–200 naist emakakaelavähki – seda on liiga palju haiguse kohta, mis on ennetatav. Eesti probleem on, et diagnoosimise ajal on ligi kolmandikul juhtudest haigus juba ulatuslikult levinud, mistõttu ravitulemused on tagasihoidlikud. Kui näiteks USAs ja Norras on haigestujate keskmine vanus 35–44 eluaastat, siis Eestis 45–55 eluaastat. USAs ja Norras avastatakse emakakaelavähk varajases staadiumis, mil ravi tulemusel suure tõenäosusega tervenetakse. Eestis diagnoositakse seda haigust palju sagedamini hilises järgus, kui tervenemise väljavaated on väiksemad.

3. Eesti naiste osavõtt emakakaelavähi sõeluuringust (PAP-test, mille käigus otsitakse emakakaelarakkude muutusi) on olnud aastaid väike. Selle põhjusi on analüüsitud ning leitud, et sõeluuringueas naised ei vasta uuringukutsele, kuna on äsja käinud günekoloogi juures või on neil hirm PAP-testi kui protseduuri ees. Võrreldes näiteks Soomega, kus emakakaelavähi sõeluuringut on tehtud alates 1960. aastate lõpust, esineb Eestis igal aastal rohkem emakakaelavähi juhte kui põhjanaabrite juures, kus on elanikke üle viie korra rohkem.