Enamik naisi, kellega olen viimasel ajal loetud raamatutest rääkima sattunud, on vaieldamatu lemmikuna maininud Tõnu Õnnepalu loomingut. Kas siis triloogia “Mujal kodus” avateost “Pariis” või viimasena ilmunud “Aakrit”. Autori avameelsus oma hirmudest, kõhklustest, unistustest, kaotustest ja haigetsaamistest rääkides tekitab lugejas kummalise turvatunde – meid, tundlikke, on maailmas palju, ja me kuulume mingil moel kokku. Kuid Õnnepalu teostest leiab peale hingesügavuste avamise väga palju maailmapilti avardavaid mõtisklusi, “Aakris” näiteks välis- ja kodueestlaste, paguluse, Kotkajärve, omandi ja selle tagastamise, poliitiliste pingete, maailmarahu jpm teemadel.
