Suuri sõnu nagu “armastus”, “isamaa”, “au” ja “usk” ei maksa raisata. Need kuluvad nii ära, muutuvad mannetuks ega tähenda enam seda, mida peaks.

Mida oled armastuse nimel teinud?

Mitte midagi. Olen küll kasutanud armumise tunnet, et teha paremini mõnda pingelist tööd. Lihtsam on seista filmiplatsil kõikvõimsa assistendina, kes juhib vihma pritsivaid tuletõrjeautosid või sumpab näitleja asemel proovis rinnuni sügisesse merre, kui teed seda justkui kellegi nimel. Kelle nimel, polegi tähtis, sest armumine lõpeb enamasti viimase kaadriga. Filmide lõpupidudel pole ma käinud, sest milleks tõdeda, et printsid on tegelikult kõik… no mitte konnad, vaid täitsa tavalised mehed.

Milleks sa armastuse pärast valmis ei oleks?

Ära iial ütle iial. Kui inimesed suudaksid alati tundetulva kontrollida, oleks maailmas palju vähem loomingulisi tippsaavutusi, mis enamasti on seotud meeletustega.

Milline armastusfilm või -romaan on sind elu jooksul enim mõjutanud?

Lugesin “Jane Eyre’i” läbi ilmselt liiga vara, nii kolmandas klassis, ja sinna otsa kõik Jane Austinid. Teismeikka jõudmine tähendas radikaalset vastandumist lapsepõlvele, mis väljendus Poola kunstist (eriti sümbolistlikust) ja vagabundlikust luulest lummatud olemises. Aga vahel, tunnistan häbiga, lööb lapsepõlv läbi ja mõne India filmi peale võib silm märjaks minna.