Kirbuga aastal 2004. Foto: erakogu
See pole õnneliku lõpuga lugu. Ometi on seegi lugu armastusest – pühendusega kõigile loomasõpradele ja minu Kirbule.

“Kui looma hingamine on raske, tulge kohe,” ütles rahulik hääl telefonis. Vaatasin oma kassi, kes hingeldas voodi peal lambivalguses. Pilk seinas kinni, rinnak õõtsumas üles ja alla, üles ja alla, üles ja… “Kirp, Kirbupoeg,” sosistasin talle kõrva. Kõrv liikus, aga pea ei pöördunud. Panin käe ta turjale ja ütlesin mehele, et ta telliks takso – et loomade kiirabi käskis tulla kohe, mitte hommikuni oodata.

Kaks kuud varem käisin Kirbuga arstil, sest ta ei tulnud sööma. Esimeses kliinikus võeti verd ja arvati, et küll läheb ise korda. Maksin arve ja sõitsin järgmisesse, sest süda valutas.

Pärast mitmeid analüüse palus arst mind tühja kabinetti. Ja tõmbas ukse enda järel kinni.

Mulle näidati röntgenipilti. Sellelt paistis, et mu sõbra kopsudes on tumedad laigud: kaugele arenenud vähk. Kirp nurrus mu süles ja voltis käppasid mugavamalt kõhu alla.

Kas tal on valus, küsisin, pisarad tilkumas. Mis ma teha saan? Kuidas teda aidata? Palun?

Arst vaatas mind. Ja Kirpu. Ja uuesti mind. Võttis blanketid ette ja hakkas kirjutama.