Bussiakna-Eesti

Miks kõik, kellele räägime oma ümber-Eesti-bussireisist, selle üle rõõmsalt imestavad? Mis ses nii erilist on – kui emal pole juhiluba ja pojal on koolivaheaeg. Tahaks midagi koos teha, tahaks linnast ära! Niisiis, hops bussi!

ESIMENE PÄEV

Kell on 11, prindime bussi­jaamas piletiautomaadist rahulikult pileteid välja. Lisaks peagi algavale Jõhvisõidule olen ka mõned järgmiste päevade otsad välja ostnud, sest kui viimane, et mitte öelda ainus buss väljub juba kell 16 (näiteks Pärnust Haap­sallu), on parem, kui meil on sellele reisile kindlasti kohad. Ent sinnani on veel mitu päeva.

Sel hommikutunnil teatab aga piletikontroll, et... n e n d e piletitega s e l l e l e Jõhvi bussile küll ei saa. Ja tõesti – need kannavad hoopis kolm päeva hilisemat kuupäeva... Peame uued ostma, kui sõita soovime. Mis jama! Ehkki ma väga ei imestagi, sest planeerimine oli paras raketiteadus – arvuti­ekraanil korraga lahti kõigi päevade bussiplaanid, majutus­kohad, linnakaardid. Niisiis lidume taas jaamahoonesse ja lunastame uued piletid.

On sajandi kuumim suvi, bussides aga konditsioneer ning väljas valitsevat leitsakut pole sel nädalal üldsegi raske taluda. Vaid ühel päeval ehk, aga sellest hiljem.

Kaks ja pool tundi hiljem vilksatab aknast mööda pirakaid punaseid mumme – issake, kas nägin õigesti! Kas Jõhvi ja jõhvikad? Bussijaamas uurime, kuidas saab Toilasse. Selgub, et peagi läheb sinna viie minuti sees suisa mitu bussi ning kõik on rahvast – põhiliselt vene keelt kõnelevaid lapsi – pungil täis, nii palju on randa tahtjaid. See on esimene kord, kui sõidu eest maksma ei pea.