Eesti kunstitäht Pariisis
Maire Männik tegutses kujurina sõjajärgses Pariisis. Eestis sündinud-kasvanud skulptor sai erilise hoo tiibadesse pärast õnnelikku kohtumist nimeka kunstiuuendaja Ossip Zadkine’iga, kes võttis ta Pariisis oma õpilaseks ja võimaldas tal oma ateljees töötada. Männiku märkmetest võib välja lugeda, et õhkkond Zadkine’i ateljees meenutas mõneti hilist Pallast, kus ta oli sõja ajal põgusalt tudeerida jõudnud.
Hilissuvel 2003 lahkus pealt kaheksakümnene Maire-Helve Männik siitilmast. Alles aasta eest olid toimunud tema skulptuuride näitused Pariisi Eesti saatkonnas ja Rootsi kultuurikeskuses. Saatkonnas oli talle pidulikult üle antud Valgetähe V klassi orden ja tegus vanadaam unistas oma teoste näitamisest Kadriorgu rajatavas uues kunstimuuseumis. Viimase valmimiseni oli tegelikult jäänud veel kolm aastat, ent täpset avamisaega ei teadnud siis veel ka muuseumi töötajad.
Inimesele mõõdetud aega ei tea keegi. Keegi ei teadnud siis ka uue muuseumi nime: Kumu. Ema unistust täites kinkis Maire Männiku poeg Erki Männik suurema osa tema loomingu pärandist 2004. aastal Eesti Vabariigile. Näituseni Kumus jäi 15 aastat…
Maire oli Prantsusmaa skulptorite liidu ja rahvusvahelise medalikunstnike ühenduse FIDEM liige ning saavutas oma poolabstraktsete kompositsioonidega tähelepanu ja näitusevõimalusi nii Pariisis kui ka mujal Euroopas, samuti USAs. Tema töid on ostetud Euroopa muuseumidesse ja erakogudesse.