Hilissuvel 2003 lahkus pealt kaheksakümnene Maire-Helve Männik siit­ilmast. Alles aasta eest olid toimunud tema skulptuuride näitused Pariisi Eesti saatkonnas ja Rootsi kultuuri­keskuses. Saat­konnas oli talle pidulikult üle antud Valgetähe V klassi orden ja tegus vanadaam unistas oma teoste näitamisest Kadri­orgu rajatavas uues kunstimuuseumis. Viimase valmimiseni oli tegelikult jäänud veel kolm aastat, ent täpset avamisaega ei teadnud siis veel ka muuseumi töötajad.

Inimesele mõõdetud aega ei tea keegi. Keegi ei teadnud siis ka uue muuseumi nime: Kumu. Ema unistust täites kinkis Maire Männiku poeg Erki Männik suurema osa tema loomingu pärandist 2004. aastal Eesti Vabariigile. Näituseni Kumus jäi 15 aastat…

Maire oli Prantsusmaa skulptorite liidu ja rahvusvahelise medalikunstnike ühenduse FIDEM liige ning saavutas oma poolabstraktsete kompositsioonidega tähelepanu ja näitusevõimalusi nii Pariisis kui ka mujal Euroopas, samuti USAs. Tema töid on ostetud Euroopa muuseumidesse ja erakogudesse.

Loomingus ühendas Männik ainukordsel moel loodus­motiivid 1950. aastate lääne kunstist välja kasvanud abstraktsete vormi­elementidega. Temast jäi maha arvukalt portreid ja abstraktseid kompositsioone. Oluline osa kunstniku skulptuuri- ja medali­loomingust on seotud Eestiga: Underi, Tammsaare ja Gustav Ränga büstide kõrval ka Tartu ülikooli mälestusmedalid, mälestusmedal dissident Jüri Kukele ja Viiralti hauamonument Pariisis.