Vana sammaldunud kiviaed jämedatüvelise puu all, kaetud mulluste pruunide lehtedega, mille vahelt sirutavad end välja uued, erkrohelised võrsed. Kõrge kanaaedik, mille ees olev “uks” on ilmselt kunagi olnud kellegi reform­voodi põhi. Roostetanud hobuserauad rivis, kõik kenasti asetatud nii, et püüda elanikele võimalikult palju õnne. Päikese ja tuule käes poolesaja või enama aasta jooksul helehalliks pleekinud palkidest välisseinad. Tean, et selline puit on katsudes sile kui siid, tundub otsekui elusana. Millest kõigest võiks ta jutustada, kui suudaks!

Tihedavõralised tüüakad marjapõõsad, toestatud maasse löödud jämedate vaiadega, mida omavahel ühendavad kangast rebitud ribad on päikese käes luitunud, kuid siiski veel aimatavalt reetmas kellegi kunagise kleidi lillemustrit. Puuriit, milles tundub olevat mitme talve jagu küttematerjali, veidike kiiva vajunud, pealt hoolikalt kilega kaetud.

Õunapuuaiad, vanadel puudel veel kevadelgi mõned ubinad okstest kinni hoidmas. Iidsed ilupõõsad, mille nii võimsaks kasvamist tuleb oodata aastakümneid, talulilled, mille istikuil on praegusaja aiandites väärikas hind. Rohtunud sissesõiduteed, mille pikkus annab aimu paiga privaatsusest (kuid vihjab samas, et mõistlik oleks koos majaga osta ka murutraktor).