Kristjan Lepp

Erakooli direktriss oli energiline, konkreetne, sõnakas brünett. Udukuju või haavaleheke ei suudakski gümnaasiumi juhtida. Aga nüüd oli ta hädas: eesti keele õpetaja oli lahkunud ja otsingud asendusõpetaja leidmiseks senini luhtunud. Seepärast istusingi tema kabinetis. Nelikümmend aastat tagasi lunastatud filoloogidiplom andis mulle põhjuse erakordset ettepanekut kaaluda.

Nelikümmend aastat tagasi... Sõnad, mis siis kirjutati kokku, kirjutatakse uuemal ajal lahku, suured algustähed on kahanenud väikesteks ning toonased keelud (mitte “peale tunde”, vaid “pärast tunde”!) ammu maha võetud. Ometi on emakeel võrreldes muude ainetega vähe muutunud ja seetõttu flirtisin koolimineku mõttega päris tõsiselt.