Kristjan Lepp

Maikuus on inimese hing sama alasti nagu oksad, mille lehepungad veel avaneda pole jõudnud. Otsekui oleksid kõik kaitsekihid külmadel kuudel maha kulunud, on meeled eriti erksad, ja kõik puudutab: linnulaul akna taga näib kurdistav, õitsvate põõsaste aroom hingemattev, kiirus, millega tulbivarred end pikemaks viskavad, ebaloomulik ja avanevate kroonlehtede kirkus lausa sündsusetult ere…

Nii võib tunduda siis, kui parasjagu üksinda oled, kui pole veel leidnud inimest, kellega jagada vaimustust, mida looduse jõulised elumärgid tegelikult ju igaühes tekitavad. Kui mõtlen tagasi oma viieteistkümne­aastase mina peale, meenub, et just maist augustini oli armastust oodata nii raske – tundus, et igaühel on kuskil keegi, kõigil peale minu… Kontrast ümberringi vohava eluvaimustuse ja teadmise vahel, et mind tänavanurgal veel ei oodata, näis aeg-ajalt talumatult terav.

Nooruses, aga mõnikord ka vanemas eas ette tulevast enesehaletsusest innustatuna viskutakse vahel üsna lootusetutesse suhetesse, armudes esimesse ettejuhtuvasse inimesesse, kes meid vähegi tähele paneb.