Loo autor (sinises) keset suurt loomingulist segadust.
Kuidas Viljandi folk ilusaks saab? Vabatahtlike abiga! Vaja läheb ka mutivõrku, vinüülplaate, saapapaelu ja tühje õllevaate.

Kas juuli alguses on Viljandi linnake: a) rauge, b) vaikne, c) rajult elu täis? Õige variant on viimane, sest kultuuriakadeemias käib sisseastumine. Peamaja mustas saalis näiteks on noorte tantsijate tuleproov. Sinine fuajee on hulka stressivabam – siin jooksen kokku Triinuga, kes tuleb autost, süli kraami täis.

Triin Amur (32) on folgi kujundus­pealik. Tema vastutab, et Viljandi pärimusmuusika festivalil oleks ilus olla: ehib kõik lavad mõttes ja päriselt. Ja kuigi Triin on kange tööloom – näiteks ööl enne laulupeorongkäiku õmbles ta kella viieni endale rahvariide­pluusi –, siis festivali ta üksinda lille ei löö. Vajatakse vabatahtlikke!

“Selle aasta kujundus on inspireeritud Kihnust,” näitab Triin käsitööraamatuid. “Festivali teemaks valiti “Hea lugu” ja Kihnus on lugude rääkimise tava endiselt au sees.” Sama soojaga jutustab Triin, kes äsja Kihnust tulnud, loo lambapügamisest. Nimelt teatakse saarel, et kui teed kuradiga kaupa ja pügad iga päev hommikust õhtuni lambaid, saab su pere edukaks ja jõukaks. Kuid mida teha villaga, mis koguneb? Seda tuleb põletada viie tee ristis ja tänapäevalgi leiduvat neid, kes seda teevad.

Nõnda, aga kuidas Kihnut peokujundusse tõlkida? “Kihnu mustrites on nii palju peidetud tähendusi ja lugusid,” ütleb Triin. “Igal perekonnal on olnud oma kindamuster, mida peamiselt kooti, ja käisetikand on nagu omaette keel.”

Plaan paigas! Rahva kohale riputatakse punakirevatest kangastest sitslipud, mille toon matkib kihnlaste sitsjakkide oma. “Veidi kollast või rohelist võib ka sees olla, aga sinist püüame vältida, sest see on Kihnus leinavärv.” Lavakujundustesse pikitakse Kihnu seeliku ehk kördi triibud, käisemustri ja kirisõrmikute kirjad. “Kördimustriline lava on juba olemas festivali eelmiste kunstnike Ave Matsini ja Kersti Rattuse poolt,” tunnustab Triin.