Juubeldame koos!

Lendasime ajamasinaga 1924. aasta kevadesse, kui ilmavalgust nägi Eesti Naise esimene number. Koondusime fotole Maiasmoka kohvikus, kus asusid toimetuse tööruumid pärast teist ilmasõda. Au armsale juubilarile ja kõigile, kes on ajakirja tegemisest osa võtnud!

1924

Haritud talunaine

Heidit Kaio, peatoimetaja

Vanaema Adele oli 1924. aastal 23aastane moodne ja haritud naine, lõpetanud Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi I järgu tütarlastekooli, mis praegu on tuntud Miina Härma gümnaasiumi nime all. Ka mina olen selle kooli lõpetanud, nagu ka tädi Anni. Kolm põlvkonda naisi.

Kujutan ette, et Tartu lähedal maal võis jõukast talust pärit, mitmeid võõrkeeli valdav ja Shakespeare’i sonette lugev preili Adele tunduda noorhärradele pisut ülekvalifitseerituna. Läksid mõned aastad, enne kui ta pani leivad ühte kappi oma küla poisi Eduardiga, kellega koos kasvatati sigu Inglismaale ekspordiks. Esiklaps Heinrich, minu isa, sündis siis, kui Adele oli 29aastane. Tolleaegsete standardite järgi üsna hilises eas. Ega vanaema hingelt talunaiseks saanudki, pigem mäletan teda lastelastele “Kuningas Leari” ette lugemas.

Pagarist vanaisa Ruudi

Lia Virkus, toimetaja

Minu ema Vilma polnud 1924. aastal veel sündinudki. Vanaisa Rudolf oli aga samal ajal 39aastane ja väljaõppinud pagar. Terve elu töötas ta samas pagariäris, ühe peremehe juures saiu küpsetades. Mul on südamest kahju, et mina ta saiakesi maitsta ei saanud, olen vaid ema käest kuulnud tema küpsetatud imemaitsvatest moosipirukatest. Vanaema Maria oli samal aastal kõigest 25aastane ja koduperenaine. Käis vahetevahel “piduperenaiseks”, kui olid pulmad, juubelid, matused.