Kireajastute kolumnist

“Siin ei olnud värvi.” Nii kirjeldab Ameerikas elav kolumnist Kristi Luik oma esimest mälestust Eestist.

Aasta oli 1990. 17aastane Kristi saabus Eestisse Rootsi laevaga. Esimesed, keda ta silmas, olid sõdurid. Kohalikud kandsid odavaid halle jopesid, ilmgi oli hall. „Nagu Kuu peale oleks sattunud,” meenutab Kristi.

Ometi ei löönud nähtu teda verest välja. Ikkagi sõja ajal Saksamaa kaudu ookeani taha põgenenud väliseestlaste laps. Kristi naasis koju, värvikirevasse Palo Altosse, aga pakkis peagi kohvrid ja kolis Tallinna. „Olin 21, tahtsin lihtsalt elada,” nendib ta.

Kas su ema ei öelnud sulle, et hull peast?

„Ütles ikka. Ema oli väga vastu, et Eestisse koliksin, muidugi ta muretses. Aga isa oli minu poolt.”

Aasta oli 1994 ja kõik oli teisiti. Nii Eestis kui ka Kristis endas.

Kireajastu kolumnid

1990ndate Eesti võis värvilt olla plass, aga oli sisult kirev. Raha oli vähe, aga samas ootamatult palju. Kõik ihkasid piiri taha, aga käisid Pühajärve Beach Partyl. Kurikaelad, kellest nii mõnigi omapärase otsa leidis, paistsid ajaleheveergudel peaaegu kangelased. Šašlõkk, retuusid, Soomest toodud peened parsad. Päkapikudisko ja The Tuberkuloited, mille üks asutajaid Alar Aigro oli Kristi armastus. Kõike kajastas Kroonika.