Et oma unistuse jaoks– luua oma bränd ja avada ateljee – raha kõrvale panna, käisin paar aastat täiskohaga n-ö päris tööl ja õhtuti-öösiti õmblesin klientidele kleite. Esimest ateljeed alustasin üksinda, õrnalt kombates ja katsetades. Kui hakkasid vormuma kollektsioonid, tekkisid mu kõrvale andekad inimesed. Nimi NYMF ilmutas end kord mererannas, kuigi tunnetus, mida see võiks endas kanda, oli juba pikalt mu sees olnud.

Kuidas sinust sai moelooja?

Pisikese ja häbeliku saarlasena ei pürginud ma pärast keskkooli kunstiakadeemia moekateedrisse, vaid läksin hoopis Tallinna Tehnikaülikooli rõivatootmist õppima. Seal kunstitunnis sain aru, et minus on see miski – paberile tekkisid julged pliiatsijooned ja karakteriga pintslitõmbed, proportsiooni-, kompositsiooni- ja värvitunnetus olid paigas. Kuidas ma seda varem ei teadnud!

Poole stuudiumi peal proovisin ka EKA tasulisse moeõppesse sisse saada, aga asi jäi raha taha. Tagantjärele mõistan, et on asju, mida ei saagi koolis õppida, eriti tunnetusega seotut. Olen isegi tänulik, et ma ei käinud õppimas, kuidas moodi luua, vaid avastan seda enese kogemuse kaudu.