Linnaromantika
Ühel suvisel nädalavahetusel jäime linna. Sõites jalgratastega läbi kuuma Nõmme aedlinna kohaliku turu poole, ei jõudnud me mehega ära imestada, kui vaikne ja ilma inimesteta kõik on. Elu seisis otsekui paigal, isegi tuul ei liigutanud puulehti, kassid ei kõndinud, koerad ei haukunud, mängivaid lapsi ei paistnud kuskil. Peaaegu nagu Armin Kõomägi romaanis “Lui Vutoon”. Siiski tulvas siit-sealt aedadest hõrku õitsvate põõsaste hõngu männilõhnale seltsiks, korra kisasid pea kohal uued linnalinnud kajakad ja ühest paksu lehestikuga põõsast kostis linnupoegade piiksumist. Hakkasin, natuke sõnu muutes, ümisema üht ammust laulu: linn tühi on, kõik kuhugi on läinud…
Polnud raske arvata, et see kuhugi, kuhu kõik läinud olid, tähendas randa, suvilat, maakodu või reisi. Miks, imestasin endamisi, sõidavad inimesed veel kuskile mujale, ära – kui neil ometi on nii suured kaunid aiad, kus on õitsevad lilled, hubaselt sisustatud terrassid, viljapuud-põõsad valmiva saagiga ning kõrged männid, mille vari just sellistel päevadel nii meeldiv tundub. Aga eks igaüks ihaldab vaheldust – ära minnakse ju selleks, et oleks, kust koju tagasi tulla, nagu Tõnu Õnnepalu on mõtisklenud… Ja kindlasti oli mõnes aiasügavuses peituvas majakeses mõnes toas ikkagi mõni inimene, aknad palavuse eest hoolega suletud.
