Lõhnavabadust!
On ammu teada fakt, et lõhnad mõjutavad inimeste meeleolu ja käitumist. Minu ja paljude teiste minuealiste lapsepõlv ja noorus möödusid üsna loomulikus lõhnakeskkonnas. Oli ema kampsuni ja pannikoogi lõhn, vihma ja tuule ja päikese lõhn ning maal mõned pikantsemad lõhnad ka – nagu lauda, keldri ja vänge haisuga maasikaseebi lõhn. Maasikaseep oli vist esimene lõhnaseep, mis tookord ühtäkki müügile ilmus. Esialgu juhtus, nagu uute asjadega ikka, et kõiki valdas maasikaseebi-vaimustus.
Ka minu maavanaemal õnnestus üks selline roosa seebitükk külapoest hankida. Pani selle koju jõudes pesukausi kõrvale seebialusele valmis, et hea kohe võtta, kui peab lapselapse ihult igaõhtuse mullakooriku maha küürima. Esialgu tunduski selle lõhn isegi pisut maasikane, kuid pikapeale sai lõhnast üpriski jäle hais, mis keeldus ka paar päeva pärast pesemist ihuliikmetelt lahkumast. Igatahes tavaliste maainimeste ihuga ega lihtsa maaköögi aroomidega see eblakas lõhnapomm kokku ei sobinud.
