Luule terviseks!
“Kui ma pärast oppi haiglast koju sain ja peeglisse vaatasin, siis ütlesin endale: vot, Lull, nüüd oled küll vana,” kõhistab Luule Komissarov (74) naerda. “Ma olin näost t ä i e s t i kaame!” Põlvelõikuse kiuste on Luule Ugala laval tagasi. Vähemalt viis aastat tahaks ta veel teatris mängida.
Kui Ugala rahvas peab pidu, tantsutab Luule kõik kavalerid läbi. Tema poolest võib trall kesta hommikuni.
Praegu annab Luule põlv, mida detsembris lõigati, veel tunda. On selline paks ja kange, õnneks ei valuta! Kui Luule lavale läheb, paneb põlvele sideme peale, muidu kannatab ilma ka astuda. Olgu Ugala mehed mureta, järgmistel teatripidudel on Luule tantsupõrandal nagu viis kopikat!
“Tegin endale ükspäev šoppamise päeva ja käisin peokingi vaatamas. No sellist madalat korralikku peokinga, mis vanainimesele sobiks, pole Viljandis olemas! Ma pean Tartusse poodi minema!”
Luule on kange ega püüagi ses osas vastu puigelda: “Mul on ju saarlase ja hiidlase verd! Isa oli mul puhas hiidlane ja vanaisa saarlane, ema läänlane.”
