Märkide keel

Lapsena oli mul täiskasvanutest kahju. Nende raamatud olid igavad. Ei mingeid pilte – kümnete lehekülgede kaupa üksnes teksti, sekka mõni harv graafiline element. Miks neid peaks lugema, aru ma ei saanud!? Poole põnevam oli uurida pilte ja märke ja ise lugusid välja mõelda. Aga aja jooksul muutusid ka minu raamatud pealtnäha igavateks ja ma sain ühtäkki aru, et olen nüüd suur. Mul polnud selle vastu midagi, sest suurte inimeste raamatud osutusid huvitavamateks kui laste omad.

Aeg aga läks ja järsku märkasin, et igasugu pildid hakkavad mu lugemislauale uuesti sisse pressima. Tõsi, mitte raamatute, vaid ekraanide kaudu. Keset teksti lugemist hakkasid mingid kastid lahti plaksuma, aknakesed vilkusid, ekraani all ja ülal ringlesid värvilised ribad ning mingid interaktiivsed tüübid vupsasid ekraanile just siis, kui sa seda kõige vähem ootasid. See muutus üsna tüütuks, sest kui olid just leidnud viisi, kuidas üht sorti kastikesi vaigistada, saabusid lainetena teist tüüpi plinkijad ning võttis jälle oma aja, et neid uusi ilmutusi üle kavaldada ja vaikima sundida. Koos nutimaa­ilmaga ilmusid ka igasugu märgid, nüüd nimetati neid juba piktogrammideks – esmalt naerunäod ja püstised pöidlad. No neid ma oskasin veel lugeda, aga kui pildirida juba pikemaks läks, siis jäin kimpu. Mida kõik need märgid tähendavad? Seda, et märkide tõlgendamisel saab sajaga mööda panna, teadsin suure­päraselt…