Alustan 2006. aasta suvest, kui sattusin Karksi-Nuias poeesisel parkimisplatsil peale Kihnu Virvele, kes autode keskel ennast esinemiseks valmis sättis ning ummiskingi jalga pani. Mind liigutas vaatepilt, sest ikka saame lugeda ajakirjadest, mida esinejad lava taha enda hellitamiseks tellivad. Sain kinnitust oma elukogemusele, et mida intelligentsem inimene, seda tagasihoidlikum ning seetõttu ka silmapaistvam ja austusväärsem ta on.

Oli hea, et Kihnu Virve loos tuli juttu ka elu paratamatust osast – suremisest. Näib, et see pole olnud tabu­teema, Virve on oma matusteks täpsed korraldused andnud ning lähedastega sellest rääkinud. Tegelikult on nii, nagu lapsesuu on öelnud: “Kui oled loll, siis on see sama, kui sa oled surnud. Ise ei tunne midagi, aga teistel on valus.” MERJE