Meie võlusõnad

“Kõik on nii hässssti,” ütleb mu ülelauanaaber Eva. Just hässssti, nelja s-iga, et oleks rõhutatud. Pärast seda on poole kergem edasi kirjutada ja toimetada.

Ka minul on lause, mis teeb kõik heaks, aga see on vaikne. Ümin, mille sõnad käivad nii:

Tähistaeva killuke lõikab ründepilve pooleks –

olles tibatilluke, end ma usaldan ta hooleks.

Aastaid olen ma neid lausunud, kui jõudu vähe. Ja aastaid on need töötanud – vahel piisab ühest ütlemisest, teinekord tosinast.

Minu salasõnadel on viis, sest need tulid laulust. Urmas Sisaski "Ood armastusele" algab just nii. Väike vapper lapsehääl juhatab sisse laia koori, keda kuulates peksab süda põues nagu lõksujäänud liblikas.

Loodan, et ükskord saan laulda oma laulu laulukaare all. Kõrvuti kümnete tuhandetega, rõõmuvesi silmadest tilkumas, just nagu sellel väliseesti proual, kellega küljekuti olin eelmisel laulupeol ning kes vaheldumisi nuttis ja laulis “Ta lendas mesipuu poole”.

Kui kiretult mõelda, siis mis see laulupidu nii väga on? Üks suvepäev iga viie aasta takka, kus peamiselt harrastajad laulavad koorimuusikat. Aga sel päeval, selle kaare all, ütlevad kümned tuhanded samu sõnu – tänavu rekordilised 1020 kollektiivi üle 35 000 peolisega.

Need ühiselt lausutud laused annavad jõudu. Mõjuvad nii, et kõik ongi korraks hässssti, nelja s-i ja rõhuga. Kurvad lood ja rõõmsad leelod, vaiksed üminad ja heledad kõõrutused – kõik on meie võlusõnad, mida koos kuulutades pääseb liblikas lõksust välja ning lendab kõrgele taevasse. Nii juhtub, et viie aasta pärast õpid taas ühiseid sõnu, lootes ühel suvepäeval neid üheskoos kuulutada. Jälle muutuda kergeks nagu liblikas.

“Laulupidu liigutas mind nii palju, et ma võin öelda: see muutis mu elu ja otsustasin konservatooriumi muusikat õppima minna,” meenutab 1969. aasta pidu Eesti Naisele muusikaõpetaja-­koorijuht Katrin Raamat.

“Laulupeol tunned alati, et kõik eestlased on ühe mütsi all! Seda tunnet tahaks iga päev rohkem tunda,” kinnitab kaaneloos armas Leelo Tungal.

Peorõõmu ja kui unistada – rohkem ühtehoidmist!

Liis Auväärt, toimetaja

TOIMETUS TEEB OTSA LAHTI

Millal sina viimati laulsid?

Tegevtoimetaja Tiina Väljaste

Pole vaja pikalt mõelda: alles eile õhtul. Laulsin oma kaheksa-aastasele pojale unelaulu, millega ta on nii harjunud, et kui ma mõnikord ei jaksa või ei taha laulda, peab ta seda karistuseks. Laul, mida õhtust õhtusse sängi veerel lõõritan, on hällilaulu-klassika "Mina ei taha veel magama jääda…".

Aiatoimetaja Eva Luigas

Minul on laulmisega keeruline suhe. Pigem teen maailmale teene, kui ma EI laula. Aga üksi autos sõites lõõritan kõvasti ja valesti 80ndate hittidele kaasa.

Köögitoimetaja Lia Virkus

Mai lõpus Theatrumi saalis. Andsime Vanalinna Hariduskolleegiumi õpetajate ja lapsevanemate segakooriga viimase kontserdi enne laulupidu. Ühtlasi oli see hooaja lõpetamine, lauldud sai enamik laulupeolauludest. Üritasin laulda peast – et kas olen peoks valmis. Kohtumiseni laulupeol, kellega laulukaare all, kellega rongkäigus!

Eesti Naise lugejate kaasahaaravatest kirjadest valmis raamat "Emad ja tütred", mis on nüüd saadaval meie e-poes. Soeta raamat aadressilt eestinaine.ee/emadtutred!