Mida on õnneks (veel) vaja?
Kui mu sõbranna tütar lasteaias käis, painas ta koosviibimistel (kus täiskasvanud veini rüübates pidurdamatult naeru lagistasid) kõiki ettejuhtuvaid ettepanekuga mängida kabet. “Noo, nii asjalik noor daam,” muhelesid mehed, aga liimile ei läinud. Mina halastasin nutikale lapsele, kuid pidin peagi kahetsema – sain talt kohe lakki! Väike käharpea käis juba teist aastat lasteaia kaberingis. Ringi juhendajaks oli onu Heinar, kes oli ühel heal päeval lasteaia juhataja palge ette ilmunud ja pakkunud, et kuna ta on pensionil ja tal on vaba aega, siis sooviks ta seda kasulikult kasutada. “Ma võiksin lastele kabet õpetada,” pani härra ette. (Hiljem tuli muidugi välja, et tegu oli tuntud elupõlise kabeõpetaja Heinar Jahuga.) Sellest päevast alates olid kabetunnid põnnide seas absoluutne hitt. Onu Heinarist sai lastepere suur lemmik ja eeskuju. Lastest omakorda said sedamööda, mida rohkem nad kabestrateegiatesse süvenesid, aina tublimad mõttesportlased. Kooli minnes nad matemaatikaga jänni ei jäänud.