Võtame näiteks auto. Issand, kuidas mulle meeldib teadmine, et mul on auto! Õigemini autot mul pidevalt vaja ei olekski, sest mul on jalad all ja need liiguvad veel täitsa korralikult, aga mul on vaja pagasnikut ja seda müüakse ainult koos autoga. Pakiruum on mulle vajalik mullakottide või muu suurema kraami vedamiseks – ja see vajadus on pidev. Vähemalt ma ise arvan nii ja seepärast peab auto olema minust maksimaalselt kümne sammu kaugusel. Need harvad päevad aastas, kui auto hoolduses on, olen kuidagi liimist lahti. Lähen hommikul inertsist ikka parklasse, mitte bussipeatusesse.

Ja siis internet. Milline suurepärane leiutis! Mul peab alati olema toimiv püsiühendus, muidu ma lähen närviliseks. Ma ei saa kodus kotlette ka praadida, kui nett on maas, kuidagi hõre olemine on kohe. Kusjuures ma ei istu sugugi kogu aeg, nina arvutis, aga teadmine, et saan seda igal hetkel teha, on mulle eluliselt vajalik.