Aivar Kullamaa

Ärkan alati kell kuus. Ema oli mul eesti keele õpetaja, hakkas kell viis hommikul vihikuid parandama. Ja mina ärkasin koos temaga ja lugesin raamatut.

Ma aktsepteerin, et mõned magavad hommikul kaua, ja ma ei helista kellelegi enne kümmet.

Muide, kui ma oluliselt isikult kõnet ootan, sätin ennast enne korda ja värvin suu ära ja...

Mis ma hommikuti teen? Keedan rahulikult kohvi, teen putru, võikusid – kuidas tuju tuleb. Ma võin hommikul vabalt supi, prae ja magustoidu ka ära süüa. Kõige olulisem söögikord on ju hommikul.

Kui hoog peale tuleb, teen hommikuti ka võimlemisega sarnanevaid liigutusi, kõhukõverdusi ja selliseid asju. Pudelid on mul vett täis, nendega vehin pool tundi järjest.

Hiljaaegu avastasin kepikõnni. Poolteist aastat vedelesid need kõndimise kepid mul voodi all. Kartsin nendega õue minna, mõtlesin, et kõik vahivad: näe, idioot! Aga siis ükspäev läksin, ja nüüd ei arva ma sugugi, et see on nõme. Mõni käib ilma keppideta, sirutab käed niimoodi pikalt ette – see on veel totakam!