Mööda punast vaipa

Karikakrad ja rukkililled korjas ta ise ning põimis need ise pruudikimbuks. Lilledega on ta alati kokku kuulunud, ehkki tollal ei olnud ta lillemüüja. Siis oli ta rätsep õmblusvabrikus, mille ruumes asub uuemal ajal hotell London.

Oli 26. juuni 1982, sooja suve hilishommik, nagu ta nüüd kirjeldab, kui oma väljavalitu käevangus minu ette astus. “Avameelselt abielust” oli selleks ajaks juba ilmunud ja ansambel ABBA lahku läinud. Mina teda, 21aastast neidu, ei mäleta. Aga kindlasti kandsin ma tseremoonia ajal pintsakukrae all linti, mille otsas rippus medaljon ENSV vapiga. Vapp logises kahtlaselt oma metallrõngas, mis iga kord, kui ma kummardusin, vastu lauda kolksatas. Õnneks summutasid viiul, kontrabass ja tšello kahe rubla ja viiekümne kopika eest päevas (pilli­mehe kohta) üleliigseid helisid.

Minu töö oli kuulutada nad seaduslikuks abielupaariks. Olin abielusõlmija auväärses ametis, nii saalis kui ka kabinetis. Pidin täitma abielu­tunnistuse, tegema sissekande aktiraamatusse, lööma passi pitsati. Olen vasakukäeline ja kartsin, et pühin tindi laiali (pastakas oli keelatud), misjärel tulnuks rikutud dokumendi mahakandmiseks kutsuda kokku komisjon. Ma ei tohtinud vääratada.