Annika on modellivälimusega naine. Aga ta olek on argipäevaselt lihtne ja mõnus. Koos äsja kooliikka jõudnud Luisiga tuleb ta kõrvalmajast ühte Kalamaja kohvikusse, et rääkida oma lugu. Üksi ta poega koju jätta ei julge – kui, siis ehk vaid kiirelt poodi jooksmise ajaks.

Luis on tõmmu poiss, kelle isa on pärit Tšiilist ja elanud pikalt Itaalias. Annika kohtus temaga kaheksa aastat tagasi. Just mehe pärast otsustas ta teist korda Itaaliasse vabatahtlikutööle minnes sinna päriseks elama jääda. Luis sündis paar aastat pärast kooselu algust.

Algul oli kõik ilus, ei märkigi eesootavatest muredest. Kui poeg oli kahe ja pooleseks saanud, hakkas ema mõtlema: teised sama vanad lapsed ütlevad vähemalt mõne sõna, Luis mitte ühtegi. „Sain aru, et midagi on väga viltu. Kolmeaastaselt ta vaid lalises, sellal kui eakaaslased juba rääkisid.” Uuringute käigus selgus, et poisil on raskusi nii kõnest arusaamise kui ka kõnelemisega – tegu on neuroloogilise probleemiga, mille põhjust ei teata. Luis sai diagnoosi: raske kõnepuue.