Naeratus supermarketis
“Oimaeivõi, oimaeivõi,” pobisen vaevatult, samal ajal kui jalad astuvad tuledes ostukeskuse poole, püüdes mitte lompi libastuda. Pea kohal tihub nutta, varbad kaeblevad saabastes rõskuse üle. Viimaks kohal! Sukeldun tõttavate, uitavate, omavahel jutlevate, söövate ja šoppavate inimeste vahele.
Olen poja viinud Kotka staadionile jalgpallitrenni ja sundinud end terviseliikumise huvides Tondi Selverisse kõmpima. Tänapäevase eestlase argipäev: vara üles, hilja poodi, nõnda toit see majja toodi. Aga mitte ainult. Ilm on langusmeeleolus, kell kuus on juba pime, ja kui sa tahad sattuda kusagile, kus on valgust, soojust ja inimhingust, siis on supermarket selleks sobiv koht. Igal õhtul ju teatrisse ei lähe. (Räägin praegu linnainimestest; andku maainimesed mulle andeks, neil on seal praegu mülkad ja lõputu “November”.)