.

„Miks sa istutad priimulaid sinna, kus nad ei kasva! Istuta sinna, kus kasvavad!” ütleb Kadri Hinrikusele ta kujutluses vanaema, kui Kadri muretseb, miks lilled Naissaarel kasvama ei lähe. See looke on nii sild, mis viib Kadri lapsepõlve, kui ka mõistujutt. Tõesti, taimed vajavad sobivat kasvupinnast, et õitseda. Kas see pole teinekord nii ka inimestega? Priimula on ilus ikka, aga mõnikord istutatud valesse kohta. Ühes õilmitseb, teises mitte.

Elan kaasa endise kaitseväe juhataja Riho Terrase ja tema abikaasa Kaili loole. Käisime neil külas Hollandi pealinnas Haagis, kus Kaili peab Eesti suursaadiku ametit ja kus Rihol oli plaanis alustada koduperemehe karjääri. Nende lugu on ühtlasi paljude edukate perede lugu, kus mees on sihikindlalt, samm sammu haaval liikunud läbi kümnete aastate oma suure eesmärgi poole. Naisele on see tähendanud kodu eest hoolitsemist ja mõneks ajaks oma karjäärivõimaluste tagaplaanile seadmist. Õnneks mitte alatiseks.

„Igal korralikul inimesel on maailmavalu kompleks,” ütles kadunud näitleja Jüri Järvet, kelle 100. sünniaastapäevale pühendatud artiklit saab sellest ajakirjast lugeda. Muigasin maitseka iroonia peale. Laiendaksin Järveti öeldut, et „igal korralikul inimesel on hinges pime nurk”. Nagu auto küljepeeglites on pime nurk, millega pead taha vaadates arvestama. Teinekord võib pimedus varjutada terve peegli.

Järveti mõte kõnetas mind, sest olin käinud emadepäeval Tartus haiget ema vaatamas. Tema eksleb pimeduses nagu kuningas Lear oma elu lõpul. Tagasiteel kuulasin autos „Ööülikoolist” kohtunik Heili Sepa järelkuulatavat mõtisklust „Hinge pime öö”. Soovitan teilegi! Heili Sepp arutleb antiikmütoloogia toel, kuidas pimedusest läbi käimine aitab isiksusel uueneda. See on arengu osa. Mida aga teha, et mitte pimedusse kinni jääda? Selleks tuleb ka allilmas käies mäletada valgust ja seda, kes sa tegelikult oled.

Naudime valgeid suveöid!