Foto: Mall Kullamaa
OmaMood on seitsme aasta eest TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonna lõputööde esitlusena alustatud ja nüüd iseseisvaks etnomoe etenduseks kujunenud üritus. Kaks viimast aastat on moodsas võtmes rahvuslikke kollektsioone näidatud Eesti Rahva Muuseumis Estonian Fashion Festivalil. Seal esinevad rõivakunstnikud kannavad edasi paikkondlikku käsitööpärandit, olles ühtaegu nii teadlikud alalhoidjad kui ka julged uuendajad.

Etenduse stilisti ja kunstilise juhi Triin Amuri jaoks on rõivaste ja lisandite kokkupanek peen arvestuskunst, sest “pärandipolitsei” ei armasta juhuslikult kokku pandud esemeid.

Kus see “pärandipolitsei” pesitseb ja kuidas tema pahameelest hoiduda?

Ta pesitseb Eestimaa eri paigus – elava põliskultuuri kandjate, ülikooli­diplomiga pärandtehnoloogide, rahvarõivavalmistajate ja muidu huviliste hulgas. Eks minu enda sees ka veidi.

Pahameelest hoidumiseks kindlat retsepti ei ole. Rahulolijaid ja rahutuid leidub alati, kuna reeglites ei ole sajaprotsendilist üksmeelt.

Kui palju võib moderniseeritud etnomood algupärandist kõrvale kalduda? Mis vahekorras peaksid olema vormiotsingud vs kantavus?

Kui tehtud valikud on põhjendatud, siis vormiotsingud ja kantavus polegi küsimus. Kõige kurvem, mida algupärandi kasutamisel teha saab, on otsene kopeerimine. Tavaliselt kaasneb sellega materjalide ja käsitööoskuste taseme langus või kadu. Tagajärjeks on lihtsustatud masstoodetav rõivas. Rahvarõiva tunnuseks peale vormi, värvi ja õige materjali on hingestatus. Julgen öelda, et seda suudavad vähesed edasi anda. Alati on oht, et algupärandi kõrval mõjub loometöö triviaalsena.

Tasub endalt küsida: mida ma öelda soovin, millist sõnumit edastada? Kas mu töö pole vastuolus materjaliga, mille ma esivanematelt l a e n a s i n? Etnomoega tegelemine nõuab pühendumist ja süvenemist, mida praegune moetööstus paraku ei soosi.