Oskus elada
“No sina ikka oskad elada!” on nii mõnigi tuttav lihtsameelselt õhanud, kui olen talle oma viimase aja tegemisi tutvustanud. Olen alati siis sisimas naernud ja mõelnud, et kui nad vaid teaksid, kui puntras ma oma elurõõmsalt tegusa maski taga pahatihti olen.
Kui ma oma senisele elule tagasi vaatan, siis ma ei mäleta, et see oleks kunagi olnud selline… mittekeeruline. Ma ei pea silmas suuri eludraamasid. Ma pean silmas argielu, mis mul õnnestub mingi nipiga järjest keerulisemaks elada. Mul on nimelt krooniline ajapuudus ja ma olen ise selle olukorra kõige suurem arhitekt. Ma ei oska öelda ei, ehkki olen proovinud seda kõvasti harjutada. Lähiminevikust meenub umbes kolm ei-d, mida ma siiani pisut üle elan. Aeg-ajalt ma siiski kutsun end korrale ja revideerin jõuliselt oma päevaplaane. Kuid mõju on sellisel puhastustööl üsna lühiajaline ja tihti millegipärast ka vastupidine.