Pensionile ilma pintsakuta

Pensionikindlustusamet, kuhu läksin dokumente vormistama, asub linna servas, surnuaia vastas. Poleks parema tähendusega, kui amet asuks linna teises ääres, vangla vastas. Lõppeks, mis sel vahet. Parkisin oma auto sinise elektrisõiduki, sotsiaaltöötaja hääletu sümboli kõrvale, mille külgi ehib tekst “Teel tulevikku”. Sinna olin minagi teel.

Uks sulgub automaatselt, teatas maja peauksele riputatud kiri, mida märkasin pärast seda, kui olin üritanud ust kogu jõudu rakendades kinni tõmmata. Seejärel leidsin koridorist aparaadi, mis peaks kodanikele väljastama järjekorranumbreid, nagu pangas, ent kloppimisele vaatamata ei tulnud sealt midagi välja. Arvatavasti oli printeripaber otsa saanud.

Mul ei ole numbrit, ütlesin süüdlaslikult, kui olin astunud ruumi, kus tegeldakse pensionäride arvelevõtmisega. Kuus silmapaari, madala klaasseinaga üksteisest eraldatud, tuiutasid mind oma boksidest. Hämmastav, et sel keskpäevatunnil olin ainus klient.

“Tulge, palun, siia,” kõnetas mind lahkelt proua, üks kuuest naisametnikust, ning soe tunne puudutas mu hinge. Olin oodatud. Esitasin ID-kaardi ja töö­raamatu. Ei mingeid probleeme. Ma olengi probleemitu inimene: kindel elukoht, üks töökoht, kaks last ühe naisega. Mu sõbral on neli last nelja naisega ja selleks, et saada suuremat pensioni, pidi ta kõigilt välja lunima isadust kinnitava allkirja.