Pensionile ilma pintsakuta
Pensionikindlustusamet, kuhu läksin dokumente vormistama, asub linna servas, surnuaia vastas. Poleks parema tähendusega, kui amet asuks linna teises ääres, vangla vastas. Lõppeks, mis sel vahet. Parkisin oma auto sinise elektrisõiduki, sotsiaaltöötaja hääletu sümboli kõrvale, mille külgi ehib tekst “Teel tulevikku”. Sinna olin minagi teel.
Uks sulgub automaatselt, teatas maja peauksele riputatud kiri, mida märkasin pärast seda, kui olin üritanud ust kogu jõudu rakendades kinni tõmmata. Seejärel leidsin koridorist aparaadi, mis peaks kodanikele väljastama järjekorranumbreid, nagu pangas, ent kloppimisele vaatamata ei tulnud sealt midagi välja. Arvatavasti oli printeripaber otsa saanud.
Mul ei ole numbrit, ütlesin süüdlaslikult, kui olin astunud ruumi, kus tegeldakse pensionäride arvelevõtmisega. Kuus silmapaari, madala klaasseinaga üksteisest eraldatud, tuiutasid mind oma boksidest. Hämmastav, et sel keskpäevatunnil olin ainus klient.