Aivar Kullamaa

Mul on üks tore foto, tehtud 1969. aastal 100. laulupeol. Ma olin siis nelja-aastane. Fotol seisan ema kõrval ja mul on seljas nõelasilmast tulnud Muhu rahvariided, ema enda tehtud. Kõik oli nii, nagu peab – kollane kurrutatud triibuseelik, tikitud käised, pikksärk, kirjadega villased sukad, põll ja vöö. Kandsin neid riideid mitu aastat. Hullusti “villastavatest” põlvikutest kasvasin enda kergenduseks üsna pea välja, kuid seelik ja põll pidasid pikemalt vastu. Seelikule oli alla äärde targu suur õmblusvaru jäetud, mida igal aastal pisut järele lasti. Algul tumesinine põll, mida ema samuti pikemaks õmbles, pleekis aegamisi ära, kuid nägi tänu peetud välimusele aina rohkem päris rahvariide moodi välja. Pärast mind läksid need riided suguvõsa tüdrukuid pidi rändama ja vajadusel õmmeldi kulunute asemele uued käised-põlled.

Päris rahvariieteta ei jäänud ma hiljemgi, aga siis oli tegu rohkem laenuriietega. Oma elu esimesel tantsupeol käisin lasteaia viimases rühmas, seljas Mustjala rahvarõivad. Sellest peost mäletan meeletut palavust. Proovidesse võeti lasteaia köögist sinise emailmannerguga morssi kaasa ja vaheajal saime igaüks selle kaane seest paar lonksu juua. Passisime üksteisele peale, et keegi korraga rohkem ei võtaks, muidu poleks päeva lõpuni jagunud. Morss oli soe ja tulimagus.