Kristjan Lepp
Mai esimene nädalavahetus Hollandis Haagi linnas on jahedapoolne. Läbi on soojalaine, mis närtsitas tulbipõllud.

Siiski on kevad mis kevad. Õhus heljub lubadus peagi saabuvast suvest. Värskelt Eesti kaitseväe juhataja ametist priiks saanud kindral Riho Terrasel (52) on üle paljude aastate aega piiramatult käes, et lihtsalt istuda koos Eesti suur­saadikuna Hollandis töötava abikaasa Kaili (47) ja noorema poja Ukuga (13) Haagi kodus terrassil ning nautida Hollandi kevadet. Seltsiks pere värskeim liige, Bostoni terjeri kutsikas Leedi (neljakuune), kellele meeldib süles olla, kuigi kes veelgi meelsamini katsuks jõudu kõigega, kuhu hambad sisse saaks lüüa, alustades diivanist ja vaibast.

Kindral on välja teenitud ja kõrgete riiklike aumärkidega tunnustatult pensionil. Lõpuks ometi. Riho on rühkinud 1990ndate algusest sõjaväelisel ametiredelil samm-­sammult kõrgemale. Kuni seitsme aasta eest saavutas kõrgeima, mis erialaselt võimalik – kaitseväe juhataja ameti. Kui läinud talvel töö läbi sai, tabas kindralit väsimus nagu endast kõik andnud olümpialast. Oli põhjust mõelda, et töö tehtud, on aeg puhata. Selleks ju pension ongi!

Aumärkidest tähtsamaks pidas kindral teadmist, et tema juhitud armee saavutas esimest korda oma eksistentsi jooksul ülitähtsa sisemise võidu. Ehk veendumuse, mida kontrolliti lahinguõppustel Siil, et armee suudab vajadusel täita endale püstitatud eesmärgi. Ja küsimus polnud relvades, tehnikas ega lahingumoonas, vaid iga kaitseväelaseni jõudnud kindlas teadmises, et vajadusel ollakse valmis. Päriselt!