Kristjan Lepp
“Olen end eluaeg maapoisina tundnud,” nendib Ugala teatri näitleja Tanel Ingi (42). Viie aasta eest sai temast taluperemees,
kel pakiliste asjade seas üks kõrvalhoone, aitade elekter ja lilleaed.

“Kumb teist sõidab?” küsib Tanel, kui tered vahetatud.
Ta seisab oma kodutalu trepil, lõikelaud peos, ja pakub – leiba, suitsuvorsti ja pitsi puskarit. Naps on kõrvetav, aga mahe. Päike paistab roosade pilvede vahelt. Juttu nagu ei tahakski ajada, siin võiks seista niisama.
Linna tagasi küll ei kipu.
“Mina ka mitte,” muigab Tanel. “Kohe üldse mitte.”