Rõõmus, kirglik, punane
Omaks saamine on raske töö, tõdeb kauaaegne “meie naine Narvas” Katri Raik (50), kelle tüürida on viimased kolm aastat olnud Sisekaitseakadeemia.
"Seal on kapo töötajaid ju rohkem kui tavalisi inimesi,” ohkab Katri Raik, kui kuuleb ettepanekut kohtuda Sakala tänaval Reval Café terrassil. Võib-olla ta teab – ikkagi Sisekaitseakadeemia rektor. Või on see ilukirjanduslik liialdus, sest hüperboolid tunduvad olevat osa Raiki stiilist – nagu ka kuldehted ja aksessuaarid, mis enamasti punakat tooni.
Mäletan siiani, kuidas kord kohtusime Narvas. Oli jäine jaanuariõhtu ning tuul ulgus mööda inimtühje tänavaid. Raik pidas vajalikuks hoiatada, et Narvas tõsisemalt haigeks jäädes tuleb tingimata evakueeruda lääne poole, vähemasti Rakverre. “Siin võib haiglas ära surra,” kinnitas ta, ise linna tulihingeline patrioot. Ma ei saanudki aru, millises suhtes olid selles lauses tõde ja soov näha, kuidas pealinnast tulnu reageerib väiksele hirmutamisele.
Vaevalt on palju eestlasi, kes armastaks Narvat sama kirglikult kui Raik, kes läks Tartu Ülikooli Narva kolledžit üles ehitama 1999. aastal, vaid kuus aastat pärast Narva referendumit, milles kohalikud elanikud soovisid mäletatavasti autonoomiat Eesti Vabariigi koosseisus. Need olid segased ajad. Eelmise sajandi lõpus polnud mälestused rutiinsetest tänavatapmistest Narvast veel kadunud ning maailmavaatelises segaduses võisid nii mõnegi kabinetikese seinal korraga rippuda ikoon, Peeter I portree ning paraadpilt Leninist.