“Te ei tohi selili lamada,” luges ta mulle enne lahkumist sõnad peale. “Kui mind vajate, vajutage punasele häire­nupule. Ärge häbenege!” Kui midagi häbeneda, siis seda, et arvasin end olevat liiga terve säärase hoolitsuse jaoks. Operatsioon oli olnud nohu – puuriti ju kõigest mu nina, mis viimasel ajal ei lasknud vajalikus koguses õhku läbi.

Mul vedas, et jäin voodisse lamama vasakule küljele, näoga ukse poole. Uks oli avatud ja nii sain jälgida, kuidas usin medõde, tumepruunid juuksed kuklale krunnitud, koridoris edasi-tagasi siblib. Kõrvalpalatist kuulsin üht meest oigavat ja teist oksendavat, ning see seletas osaliselt, miks õde mind hülgas. Ometi – kas vajutada hädaabinuppu?