Sekeldused seksismiga
Ootamatult hakkas keegi mu ratastooli lükkama. “Olen teie taksojuht,” kuulsin mahedat naisehäält selja tagant. Hetk hiljem langesime liftiga korrus allapoole. Alles seejärel, kui olime jõudnud palatisse ja ta oli aidanud mu voodisse (olin narkoosist veel uimane), või õigemini pärast seda, kui ta oli mu käeseljale kinnitanud tilguti, avanes mul võimalus veenduda, kui hästi sobib valge pükskostüüm haiglaõdedele.
“Te ei tohi selili lamada,” luges ta mulle enne lahkumist sõnad peale. “Kui mind vajate, vajutage punasele häirenupule. Ärge häbenege!” Kui midagi häbeneda, siis seda, et arvasin end olevat liiga terve säärase hoolitsuse jaoks. Operatsioon oli olnud nohu – puuriti ju kõigest mu nina, mis viimasel ajal ei lasknud vajalikus koguses õhku läbi.