„Kremli ööbikud”. Taavi Sepp
Mulle tundus juba läinud suvel, et suveteater on valmis saanud. Mängitakse rabades, mere kaldal, palvemajas ja kirikutes, talutiikide ääres ja linnamägedel. Sellel aastal niisamuti. Mängitakse seni, kuni on vaatajaid.

Eelmise aasta suveelamus number üks oli minu jaoks „Kremli ööbikud” Narvas Kreenholmi manufaktuuri sisehoovis. Pisike Tartu Uus teater tegi küllap kõigi suveteatri tegemise aegade suurima ja mastaapseima lavastuse. Ütlen seda siin veel kord sellepärast, et nad mängivad „Kremli ööbikuid” sel suvel taas. Rõhutan seda uhkusega, sest arvan teadvat, kui raske on nii suurt eri aladel tegutsevate inimeste kooslust aastase pausi järel uuesti, hea teatri nimel küll, kokku saada. See logistika...

Meenub, kuidas kord lavastaja Roman Baskiniga rääkides ütlesin, et vaat, nüüd on su „Hamlet” jõudnud sellesse kohta, et peaksite seda aina mängima. Publikut jaguks ja... Küllap me pärast „Hamleti” viimast etendust rääkisime ja siis Roman ütles, et mul võib ehk õigus olla, aga nii erinevaid näitlejaid ja neid ümbritsevaid lavataguseid pole lihtne ühel ajal mängimiseks vabaks saada.

See on üks suveteatri põhivõlu – peale kohavõlu –, et kokku tulevad sellised loomingulised kooslused, kes talveteatris ei kohtu. Roman Baskinist on puudus, teatris üldse ja suveteatris ka. Mul ei lähe meelest tema Kurgjal lavastatud Eugene O’Neilli näidend „Iha jalakate all”. Seda lavastust ka mängiti mitu suvehooaega. Omamoodi taas näiteks, et suveteater ei pea olema tilulilu. Võib muidugi olla ka. Siinkohal tahan Romanile mõeldes (see oli meil kord vaidlusteema) üle ütelda, et jah, olen nõus, et head komöödiat on veel raskem lavastada kui head tragöödiat. Nali hakkabki maailmast kaduma. Kas olete tähele pannud, kuidas üha vähem räägitakse anekdoote? Jah, eks nali ka teiseneb, ja naljamehed.