Teeviidad

“Näen pidevalt märke enda ümber,” seletas kord väikeettevõtjast sõbranna. Vaatasin teda nagu ilma­­­­­­ilmutist – ma polnud kunagi mingeid märke näinud. Esimese hooga ütleksin, et kolme lapse kõrvalt on elu nii kiire, et pole aega lasta otsuste kaalukausil liiga kaua kõikuda ega märke otsida. Mõningase sisekaemuse tulemusel pean aga tunnistama, et olen kõhutundele tuginedes teinud kaalukaid otsuseid. Alles tagantjärele olen aru saanud, et mõnel teol polnud suuremat tuge kui vaid aimdus. Siiani imestan, kuidas oma ühekuuse poja Villemiga lastehaiglasse taarutasin, sest ta käitus natuke teistmoodi. Neli tundi hiljem oli pisike poiss veremürgitusega intensiivis, juhtmetega aparaadid tema ümber piiksumas.

Kuus aastat on ajakirjanik Liis Auväärt kirjutanud lugusid inimeste kodukohtadest. See on läbi aegade olnud üks mu lemmikrubriike, sest annab elu ja värvid väikelinnadele, mis muidu vaid autoaknast mööda vuhisevad. Seekordses ajakirjas räägib peapiiskop Urmas Viilma oma lapse­põlvest. “Sauel pole kalmistut. Kui ema sureb, pole mul põhjust siia tagasi tulla,” ütleb ta. Mõtlemapanev, et surnuaed ja kirik on kohtade järjepidevuse kandjad. Need, mis annavad põhjuse ära kolinutele tagasi pöörduda.

Teie käes olev ajakiri on veel trükisoe, aga mina olen jõudnud üht lugu lugeda juba mitu korda. See on ajakirjanik Krister Kivi usutlus Sisekaitseakadeemia juhi Katri Raikiga. “Kui kord ütlesin oma lähemale sõbrale, et tahaksin hakata koduperenaiseks, ütles tema: näita mulle seda kodu, peret ja naist.” Katri on tõesti tugevate toonidega loodud karakter, kes pea elukutselise liidrina mõistab, et juhtimine ja võim ei tohi hakata meeldima.

Loodan, et teiegi vaimustute seekordsest moeseeriast. 68aastane Eha näeb välja äge ja moekas. Ta sai 40. eluaastates kaks insulti, mis mõjutavad raskelt tema elu tänini. Tütar, 42aastane Sirli, pildistab ema kandmas riideid, mis on kokku korjatud Londoni kaltsukatest. Uskumatu glamuur! Imestamisväärt, kuidas on võimalik keerata asjaoludest hoolimata nägu valguse poole. Seekordses ajakirjas on teisigi lugusid, mis julgustavad uusi asju katsetama. Miks mitte minna 30. aastates esimest korda elus maalilaagrisse ja 50. aastates filmivõtetele. Või kutsuda hoopis poeg kampa ja tuuritada bussiga mööda Eestimaad.

Laske üllatused tuppa!

TOIMETUS TEEB OTSA LAHTI

Kas usaldad oma intuitsiooni?

Köögitoimetaja Lia

Usaldan, ehk liigagi! Esmane tunnetus on parim märk, mis enamjaolt alt ei vea. Kui juba mõistusega vaagima hakkan, võin tihti rappa minna, ja peagi olen tagasi oma algse sisetunde juures, mis enamasti on õige.

Toimetaja Liis

Mul on sõpru, kes peavad mind muretuks boheemiks. Ise arvan, et olulistes otsustes mõtlen nagu maletaja – mitu käiku ette. Tavaliselt on ka sisetunne siis hea.

Moetoimetaja Anne

Intuitsioon on sisemine skanner, mis inimesi ja olukordi hindab. Intuitsioon on see, kui lähed kuuri kadunud asja otsima ja – mida pole, seda pole –, aga siis käib vaikne klõps ning vaatad seina peal just sinna kohta, kus see ripub.

Turundusjuht Paula

See on oluline abimees otsustamisel. Kui tunne on õige, on ilmselt tegu ka õige otsusega. Kui kõhu-tunne ütleb, et midagi on valesti, ei suuda ma rahuneda enne, kui olen kõik detailid üle kontrollinud ja läbi kaalunud, ning enamasti selgubki,
et kuskil kiskus viltu.