Teismelisega lähedust taastamas

“Tead mis, paki asjad – ja koli oma isa juurde!” kuulen end oma teismelisele kähvamas. Samal sekundil vajun ise ahastusse. Ta on ju mu esmasündinu ja kauaoodatud tütreke! Kuidas me ometi sinnamaani jõudsime?

Kes meist ei teaks, et teismelised tütred on emade armutuimad kriitikud! Me ei oska end trendikalt riidesse panna, moodsas keelekasutuses rääkida ega piisava taskuraha eraldamiseks õigeid töökohti pidada. Emade keskis omakorda ei jõuta ära imestada murdeealiste enesekesksust ja ülbust, pereasjadest eemaletõmbumist ja nullilähedast panustamist kodustesse kohustustesse.

Enne ja nüüd

“Aga m i n d see ei häiri,” venitab Grete demonstratiivselt vastuseks mu osutamisele, et tema lemmiknäriline (“Keda sa omal ajal niii väga tahtsid,” ei väsi ma kunagi rõhutamast…) on saepuru, pabulad ja söögijäägid taas kord puurist välja tuuseldanud, nii et põrand oleks otsekui mustrilise vaibaga kaetud. Prügiämbri väljaviimist võtab tütar kui karistust ning väikevenna viivukese valvamise eest küsib kopsaka taskuraha. “Sa tuled koju nagu hotelli!” kõlab üks mu põhinähvakutest. “Suvatsed saabuda alles õhtusöögiks, viskad musta pesu nurka, hõivad tundideks vannitoa ja sulgud siis oma tuppa!”

Tema omakorda – puhas klassika! – paneb mulle pahaks lakkamatut näägutamist ja karjumist. Ja et ma tema asjadest midagi ei tea. (Küll ma juba teaksin, kui ta neist rääkima vaevuks!) On tõsi, et kaks aastat tagasi ajasin ma kord segamini, et ta käib juba kuuendas, mitte enam viiendas klassis. Mu noorem laps oli siis just raske puude diagnoosi saanud, karile jooksis järjekordne abielu ning tagatipuks sain teada ränga saladuse oma päritoluperekonna kohta. Jah, mul ei olnud toona ikka veel lapsevanema kontot e-koolis ja ma ei jõudnud ühelegi tütre klassikoosolekule. “Sul ei ole vaja mind enam süüdistada, usu: ma süüdistan end ise lakkamatult,” põrutan meie järjekordse nääkluse käigus.