Vahva jutuvestja Miina

Nii kui ma Miinat esimest korda nägin, mõistsin kohe, et temast saab mulle hea sõber ja seltsiline. Sest minu ema ja isa olid pidevalt metsatöödel. Taipasin üsna ruttu, et Miina on hea südamega “väike nõid”.

Suvel pani Miina kaks telliskivi aia äärde, toppis vahe hagu täis ja hakkas süüa tegema. Sousti oskas ta nii­moodi teha, et nahka kunagi peale ei tekkinud. Eriti meeldisid mulle tema ülepannipliinid. Kõigepealt lasi ta piimal hapnema minna – piima sai ta minu ema käest. Piim hapnes seni, kuni peale tulid väikesed mullikesed. Siis segas Miina jahu ja soola sisse, ning koogitainas oligi valmis. Mina istusin tema juures, oodates kookide valmimist. Ta andis neid minule ja sõi ka ise. Mulle meeldisid need koogid, neil oli hapukas maitse.

Miina oli läinud noorena koos vanematega paremat elu otsima Tsaari-Venemaale, nagu paljud eestlased seda toona tegid. Kui algas sõda, toimusid Venemaal suured muutused halvemuse poole, hakkasid tegutsema pättide banded, kes rüüstasid ja põletasid maju ning tapsid inimesi. Oli õnn, kui sind ellu jäeti. Miinal oli püss ja mõõk, mis olid antud tsaari korraldusel kõikidele kodu kaitseks. “Aga mida teeb väike vanem naine sõjariistadega? Kui neid tema käes nähakse, lastakse ta kohe maha!” Seda rääkis Miina mu emale.