21.01.2017, 15:00
Valguse varjulisem pool
Sattusin vaimsete teemade maailma keerulisel eluperioodil, kui mul diagnoositi depressioon ja tarvitasin pea aasta jooksul antidepressante.
Tol korral aitasid ravimid mu ree peale, kuid teadsin, et kaugemas perspektiivis ei ole see lahendus. Hakkasin otsima muid teid. Puutusin kokku mitmete huvitavate vaimsete teraapiate ja tehnikatega, õppisin reikit, Access Barsi ja Maagilist Matrixit. Kuigi ma neid iga päev ei kasuta, avardasid need mu maailmatunnetust. Osalesin mitmesugustel teistelgi koolitustel, seminaridel ja kursustel, lugesin palju vaimset kirjandust. Arenesin hingeliselt, õppisin võtma vastutust selle eest, mis mu elus toimub, end mõistma ja aitama. Aga oli üks asi, mis mind vaimsete inimeste maailma juures ikka ja jälle häiris. Ma ei oska seda muud moodi nimetada kui ülimaks positiivsuse taotluseks. Pea kõikide vaimsete õpetuste, suundade ja ideede järgijad jutlustavad positiivsest mõtlemisest, kõigi inimeste armastamisest, ülimast headusest, puhtusest, helgusest, valgusest. Mitte et ses midagi halba oleks, vastupidi, ma ei alahinda positiivse mõtlemise olulisust. Aga mulle hakkas närvidele käima, et tajusin survet olla selline kogu aeg, nagu mul ei tohiks iial olla ühtegi negatiivset mõtet ega tunnet või paha tuju. Justkui peaksin hommikust õhtuni heljuma ringi nagu üks headusest ja valgusest pakatav lilleke. Kuna ma seda ei suutnud, tundsin end süüdi.