Samasuguse tunde tekitas minus meie ajakirja lugu Kihnu Virvest (90) ja lastearst Jadviga Kreegist (88). Kihnu Virve ütleb, et ta poleks osanud arvata, et tema loodud ja 1980ndatel Kuker­pillide kuulsaks lauldud “Mere pidu” võiks temast teha nõutud esineja, kes käib kõrgest east hoolimata kontserdituuridel. Kunagi ei tea, kus on uus algus. Pigem on vaja julgust, et alustada.

Minagi mõtlen tihti vananemise peale. Füüsiline muutumine mind ei hirmuta, küll aga võimalik vaimne väsimus, käegalöömine, kuhtumine. Mulle meeldivad vanemad inimesed, kes julgevad täita ruumi. “Minu 93aastane vanaema paneb juba hommikul pärlid kaela, sest ei või ju iial teada, kes ootamatult sisse astub,” räägib näitleja Hilje Murel.

“Kui tahad, et rongid liiguksid, pead näitama lubavat tuld ja andma vilet,” ütleb Meelike Narise (46) ühes teises loos. Naine, kes on kodustanud ühe jaamahoone koos kahe kitse, Kalevi ja Lokikese, ning kassi Mustukesega. Imetlen neid, kes julgevad oma hoole alla võtta raudteejaama, mõisa või mõne muu iseloomuga maja, mis on “suurem” kui selle praegune omanik. Kui tavaliselt esitab inimene oma eluasemele nõudmisi, siis selliste rajatiste puhul on vastupidi – maja seab tingimusi omanikule. See on hea näide enese allutamisest suuremale eesmärgile.

Ajakirjaga on nii, et tihti hakkab see oma elu elama. Seekordses numbris on palju paare, kelle saatus on tihedalt kokku sidunud. Elukaaslased, kes kannavad hoolt jaamahoonete eest, ämmad ja miniad, ettevõtjatest emad ja tütred. Neid on veelgi, otsige vaid üles. Jah, paljud meist on paarisuhtes, aga mitte kõik suhted pole suurejoonelised partnerlused.

Usun, et teidki vaimustab lugu meie kaanekangelasest Epp Eespäevast – nii ehedaid inimesi naljalt ei kohta. Näitlejanna, kellel näib puuduvat paraadnägu ja soov teiste jaoks näida. Püüdes silme ette manada Epp Eespäeva, kangastuvad rollinäod. Missugune ta tegelikult välja näeb?
Ta näeb välja nagu naine, kes ei karda iseennast.

Hoidke end!