Veinikülmiku-efekt

Viimaseks suuremaks sünnipäevaks soovisin endale tahvelarvutit osta. Olin teinud kõvasti eeltööd ja ühe kindla mudeli välja valinud. Siis aga jäi tahvliostust raha üle – ja see raha põles mu käes!

Niisiis olin kõigile külalistele selgeks teinud, et nad võivad soovi ja võimaluse korral minu kingituses rahaliselt osaleda. Või saabuda peole lihtsalt hea tujuga, sest midagi muud kui tahvelarvutit ma saada ei tahtnud. Kui oled pool sajandit ilmas elanud, on sul hoolimata kogu senist eluteed palistavast rahahädast eba­vajalikke asju rohkem, kui elamisse mahub. Saatus tahtis aga nii, et sünnipäev tõi soovitud nutiseadme kõrval ka kenakese summa raha. Ja see raha hakkas aktiivselt otsima väljundit, no täitsa põles kohe rahakotis! Mida teha?

Lõpuks ei pidanud ma vastu ja tormasin peenemate majapidamistarvete poodi. Lasin silmadel palavikuliselt ruumis ringi käia ja voilà! – seal ta seisis, minu tulevane veinikülmik! Süda hakkas pekslema ja otsaesine tõmbus higiseks – see on märk, et seda asjandust on mul h ä d a s t i vaja! Tundsin, et ilma veinikülmikuta ei saa ma enam minutitki elada. Ka mu mees oli ostuga päri, kuid muretses, kuhu me selle paneme. Tundsin küsimuse peale kerget ärritust. Mis mõttes kuhu? Ei ole võimalik, et väiksemat sorti veinikülmik nüüd kööki ei mahu! Mis me sinna paneme, oli järgmine kahtlev küsimus. No taga targemaks läheb! Veinid paneme, kõik need pudelid, mis meile muudkui sünnipäevadeks on kingitud ja mis tolmuvad moosiriiulis, sest baarikappi enam ei mahu.