Naine Aleppost. Foto on illustreeriv. AFP/Scanpix
Ka eestlased on minevikus sõja jalust põgenenud ja raskesse olukorda sattudes olnud tänulikud, kui neid on aidatud. 80aastane Adla saabus oma kolme tütre ja lastelastega Eestisse märtsis. Milline on nende elu Vaos?

Eestisse jõudnud varjupaigataotlejad paigutatakse esialgu majutuskeskustesse. Üks neist asub Lääne-Virumaal Vaos, kus asukaid on kümmekonnast riigist. Vao majutuskeskusesse suunab politsei- ja piirivalveamet välismaalased, kes taotlevad Eesti riigilt varjupaika (rahvusvahelist kaitset). Neile kindlustatakse toimetulekupiirile vastav toetus, esmavajalikud riided ja tarbeesemed, tõlketeenus, tervisekontroll, transport menetlustoimingutele sõitmiseks jm. Kui inimesele on juba rahvusvaheline kaitse antud ehk ta on tunnistatud pagulaseks või täiendava kaitse saajaks, võib ta mujale elama minna: üürikorterisse või mõne organisatsiooni eraldatud eluruumi. On ka neid, kes ei saa rahvusvahelist kaitset ja peavad Eestist lahkuma, seega on varjupaigataotlejate siin viibimise aeg väga erinev, mõni on Vaos vaid paar päeva ja mõni pea aasta.

Nelja naisega pere

Vao majutuskeskuses kohtume perega Süüriast. Peale ema Adla ning tütarde Sobhia (47), Zahra(45) ja Khansa (40) on meie vestlusringis veel nende tugiisik Anna Märdla MTÜ Johannes Mihkelsoni Keskusest ja tõlk, kelle abita me vestelda ei saaks, ehkki Khansa, kel on õigusalane bakalaureusekraad, räägib üsna kenasti inglise keelt. Teised pereliikmed kõnelevad kurdi ja araabia keelt ning oskavad ka türgi keelt, mille omandasid mitu aastat Türgis paguluses olles.