Ago Anderson Foto: Martin Dremljuga
Endla teatri näitleja Ago Anderson on erakordse mõttemaailmaga siiras inimene, keda ei kammitse eelarvamused ega keskpärasus. „Ma olen absoluutselt õnnelik,“ ütleb Ago, „ma arvan, et elu mõte ongi rõõm.“

Mehe teod ja filosoofia on tähelepanuväärsed, aga silmapaistev on ka tema välimus: pead ehivad õlgadeni inglilokid ning oma võimast keha oskab ta liigutada niisuguse plastilisusega, et on pälvinud selle eest koguni Helmi Tohvelmani auhinna.

Ketrajast näitlejaks
Praegu on Andersoni aeg. Koduteatris on ta üks hõivatumaid näitlejaid, lisaks seriaalid, külalisesinemised… „Kui kõik ausalt ära rääkida, siis süüdi selles, et minust sai näitleja, on tegelikult nüüdki teatris tegutsevad Marika Barabantšikova, Liisa Aibel ja Piret Laurimaa, kes kutsusid mind Endla teatri juures tegutsevasse stuudiosse. Et neil on seal vähe poisse,“ muigab Ago.

Selles muiges on Agole nii omast natuke lapselikku siirust ja samas kavalust. „Nii ma läksingi ja kõik oli kuidagi väga hästi. Enamik, kellega stuudios koos olime, on sõbrad siiamaani.”
Ago oli tollal 16 ja tema mõtted teatrist sama kaugel kui Kuu Maast. „Lihtsalt oli tore ja lahe seltskond. Panso kool oli kuskil kaugel ja kättesaamatu, ma elasin pigem hetkele. Loomulikult olin ma Panso koolist kuulnud, et sinna on meeletu konkurents. Ma ei teadnud täpselt isegi seda, kas lavakas on Tartus või Tallinnas,“ naerab Ago kavalalt.

„Aga mida rohkem ma kooliteatris olin – ja kui olin saanud suhu lavamaitse paaris Endla lastelavastuses –, siis seda müstilisem ja toredam hakkas tunduma see maailm, ka lavatagune maailm. Nii et viimaks otsustas osa sellest stuudiokambast lavakooli katsetele minna, mina nende hulgas. Et koos on segasem ja julgem. Sest ega mul erilist aimu ju olnud, mis mind seal ees ootab.“

Paraku tuli Agol enne lavakunstikooli läbida veel üks eluetapp, mille nimeks oli Sindi kutsekeskkool. „See oli protest. Jonni samm. Et vot ei lähe keskkooli edasi, ei olnud nagu stiimulit. Et miks peaks valima keskkooli, miks peaks kindlasti edasi kõrgkooli minema, miks peaks poisterahvas õppima tingimata mingit mehelikku eriala, näiteks autolukksepaks või ehitajaks? Ja siis tuli väga jabur mõte minna õppima hoopis ketrajaks. See oli selline… kas nüüd just lollus… aga igatahes oli seal lõbus ja kool iseenesest oli väga tore. Nii et ma ei kahetse midagi. Vapustav aeg,“ võtab Ago selle perioodi positiivselt kokku.

Nagu paljude tänaste näitlejate puhul, seisab ka Ago laia ja mehise selja taga legendi mõttes isegi viledaks kulunud lugu, kuidas ta lavakooli sisse astus. Jah, ikka seesama, et sõber kutsus vastuvõtueksamitele kaasa, aga ise sisse ei saanud.
„Nii see oli,“ tunnistab Ago. „Sõber kutsus, et tule kaasa, nii on ikka julgem. Ma üksinda poleks julgenud seda mõtetki lõpuni mõelda. Aga koos proovima minna, miks mitte. Ei saa sisse, pole hullu,“ väidab ta.

„Samas ma valmistasin ikka ette ka. Kuna mul kirjandushuvi oli olemas ja et raamatuid tollal niipalju ei ilmunud nagu nüüd, siis lugesin suurema osa ilmunud teostest ka läbi. Kaasa arvatud luulekogud, luulehuvi on mul siiamaani olemas. Nii et materjali mõttes polnud katsetel üldse probleemi. Mis seal salata, olin ka ise värsse sahtlisse kirjutanud. Kui ma neid juhtuma vaatan, on natuke ikka häbi ka. Nii et avaldama ma neid ei kipu, las nad olla,“ rehmab ta käega. „Kuigi ühe luuletusega astusin ma teatrikooli sisse. Olen seda luuletust siin-seal ka hiljem lugenud, see on minu arvates ainuke, millega ma mingilgi määral rahul olen. Aga tollal komisjonile ma ei öelnud, et see on mu enda kirjutatud,“ toob Ago esimest korda avalikkuse ette selle seni saladuses püsinud seiga.

„Eksamid kestsid neli-viis päeva, eks see asi kogu aeg närvilisemaks läks,“ meenutab ta sisseastumisvoorude kuumi päevi. „Mingil hetkel oli mõte vist täiesti halvatud. Praktiliselt ei mäletagi, mida ma seal tegin.“

Agol on hästi meeles ka päev, kui viimaks konservatooriumi teadete tahvlilt sissesaajate seast ka oma nime leidis. „Enne seda käisid igasugused kõlakad, et kui on kaks sarnast inimest, kaks pikka ja kõhna või kaks lühikest ja paksu, siis neid hakatakse eriliselt murdma. Õnneks minuga sarnast tüpaaži ei olnud. Aga mõned ikka ragistasid omavahel, neid paluti nelja-viiekesi lavale ning kõigile anti üks ülesanne. Ja siis vaadati – nagu missivõistlusel. Ei vaadatud muidugi mitte ainult välimust. Nii et loomulikult süda värises sees.
Ma ei julgenud esiotsa minnagi oma nime otsima. Aga kui oma nime seal tahvlil nägin, siis süda ikka hõiskas sees küll! Mitu päeva veel hõiskas. Ja siis hõiskas veel neli aastat tagantjärele, terve kooliaja,“ on Ago silmades siinkohal taas kelmikas naeratus.

Enda müümine
Ago mäletab, et lavakooli sisse saades oli ta kindel, et on maailma kõige andekam ja targem.
„Ent juba kuu ajaga tehti selgeks, et seda sa ei ole. Sa pole mitte keegi, sa ei kõlba mitte kuhugi, sa puterdad ja kogeled, ei oska ennast liigutada, ei oska raamatust kõva häälega ette lugeda. Terve esimene aasta käis ego murdmine. Pärast seda sa alles hakkad taipama, kui keeruline see töö on ja kui palju see sinult nõuab. Siis oled järgmise valiku ees: kas oled nõus selle ametiga elama? Mina olin nõus ja nüüd, neljakümnesena, võin öelda, et ega ma midagi muud suurt ei oskagi teha. Teater võtab jäägitult enda sisse, nii et sul millegi muu jaoks aega ei jäägi. Ohverdad selle nimel nii pere kui aja.

Muidugi tuleb ka Agol ette perioode, kui on rohkem aega. Kui näiteks hommikuti pole proove ja ka etendust pole igal õhtul. „Kui aga järjest on proovid, viskab see tõesti üle. Sa oled juba tühi, mõtled vaid, mida teha veel järgmise lavastaja proovides. Tema on õhinat täis, särab ja tahab tööd teha, mis on täiesti arusaadav. Sina vaatad talle aga tühja pilguga otsa ja mõtled vaid sellele, et väljas on kevad ja soe, sina aga istud jälle tolmuses proovisaalis. Ja ma tunnen, et mul on täpselt selline nägu peas nagu Jack Nicholsonil pärast elektrišokki filmis „Lendas üle käopesa“. Kui näitlejad üle töötavad, võib igasuguseid hulle asju juhtuda, nad võivad tõepoolest teatrist ka ära minna. Lihtsalt ei pea vastu,“ toob Ago välja rambivalguses särava näitleja kulisside taha jääva töö tumedama poole.
Ago tunnistab, et ega temalgi olnud oma tee leidmine Endlas alguses väga roosiline. Enne möödus viisteist pikka aastat, kui korraga, nagu paisu tagant, tulid kolleegipreemiad, publiku tunnustus ja 2010 parima meesnäitleja tiitel.

Õlu ees, naps järel
„Jah, loomulikult on ka mind alkohol siin elus aidanud. On ju kõige lihtsam variant mure alkoholi uputada ning kõik probleemid tunduvad korraga tühised. Paraku on koos pohmelliga ka probleemid kõpsti! tagasi,“ tunnistab Ago Anderson, kes festivalil Draama pälvis parima meesnäitleja tiitli Armini osa eest lavastuses „Janu“.

Ago Andersoni kehastatud Armin on edukas ärimees, kel kõik siin ilmas olemas: pere, töö, raha ja tervis. Aga ta peab ennast iga päev maksma panema, ennast tõestama. Ühel päeval saab tal ülikoolist ja ülikondadest villand ning põgenemiseks valib ta alkoholi.
Ago, kes ka ise pole kunagi napsuklaasi sülitanud, tunnistab, et viimasel ajal tal enam alkoholi ega pohmelliga probleeme pole. „Mul on nüüd pere. Naine ja laps, kes mind kasvatavad,“ ütleb ta. Ent aastate eest, kui peale töö muid kohustusi polnud, jäi Ago tihti pärast etendust teatri puhvetisse istuma.

„Vanasti oligi nii, et algul üks õlu, siis teine ja kolmas, ning siis sai juba napsu peale üle mindud,“ räägib ta. Lisades samas, et õnneks pole alkohol talle siiski kunagi probleemiks olnud. „Keegi pole selle pärast kannatanud ja midagi pole tegemata jäänud. Ükski etendus pole minu pärast ära jäänud,“ ütleb näitleja.
Miks teda on sedavõrd palju pandud osadesse, kus tuleb mängida heasüdamlikku joomameest, pole Ago lavastajatelt kunagi pärinud. Purjus inimese laval kehastamise kohta ütleb aga, et see on ühtaegu väga põnev ja keeruline.
„Asi pole tuikumises või kogelemises,“ pihib Ago. „Teatrikoolist on mulle meelde jäänud, et purjus inimese mängimine hakkab peale silmadest. Sa ei pea ju ilmtingimata tilbendama-tolbendama. Mul on küll neid tuttavaid, kes purju jäädes on vait ja istuvad tuimalt enda ette vahtudes. Sellist kuju on sada korda põnevam mängida kui mõnd lällavat tüüpi.“

Kaks tähtsat naist
Teatrist, küll Rakvere teatrist, leidis Ago endale ka praeguse elukaaslase ja lapse ema Aigi Veski. Kui vana Andres läks Vargamäele koos Krõõdaga, siis Ago läks Rakvere ja Endla ühistööna sündinud „Vargamäe kuningriigi“ proovidesse Vargamäele piltlikult öeldes poissmehena, sealt naasis aga juba Aigiga käevangus (Aigi oli sel ajal Rakvere teatris inspitsient, praegu Endlas trupijuht – toim).

„Eelmine elu jooksis kuidagi ummikusse, nagu seda ikka juhtub, ja kuna Vargamäe asus Pärnust suhteliselt kaugel, siis erinevalt pereinimestest ei viitsinud mina kahe punkti vahel pendeldada. Mis see üksik noormees õhtul ikka teeb, kui et otsib meelelahutust,“ muheleb Ago. „Auto oli mul ka ja siis sai seal paljudega koos ringi sõidetud, kuni viimaks sõitsime Pärnusse tagasi juba koos Aigiga. Kuidagi ta on jäänudki,“ nendib Ago oma natuke äraspidise huumoriga.
Nüüd sõidavad nad autoga kolmekesi, koos viieaastase tütrega. „Arabella on juba viiene ja tema vanuse järgi meie kooselu mõõta saabki. Olime pool aastat tuttavad, kui Aigil lõigati pimesool välja ja siis ta lamas minu kodus ega saanud eriti kuskile liikuda…,“ ei suuda Ago siinkohal naeruturtsatusi tagasi hoida. „Ja siis varsti sündiski Arabella.“

Ago usub surmkindlalt, et tütar kasvatab pigem teda kui et vastupidi. „Tihti sunnitakse lapsi tegema just seda, mida vanemad ise õigeks peavad, aga see on väga ohtlik tee. Mõnikord mulle tundub, et laps teab palju paremini, kuidas elada. Meis kõigis peitub egoismipisik, kelles vähem, kelles rohkem, aga laps tuletab ikka väga jõuliselt meelde, et sina pole siin ilmas kõige tähtsam. Püüan ikka oma vähest vaba aega perega veeta. Enam ma ei kingi oma aega meelelahutusele või sõpradele, et nendega koos õlut juua. Eks ma nüüd vaatan maailma paljuski läbi Arabella pilgu ja tuletan meelde, milline ma ise olen olnud, ja mõtlen, miks on meelest läinud mõned lihtsad asjad ja elutõed, mida unustades hakkame oma elu keeruliseks elama ja vahtu lööma.“
Üks elutõde, mida Ago pärast reisi Indiasse on Arabellale korrutanud, on see, et naeratus on sinu elu kõige suurem relv. Kui on naeratus suul ja päike silmades, siis kasvavad sinu šansid elus mitu korda, õpetab isa Ago Arabellat.

Vabadus unistada
Ago tunnistab, et ega ta seda naeratust teadlikult Indiasse otsima läinud. „India tundus võimalikest variantidest lihtsalt kõige ohutum ja kreisim koht, kus ennast rutiinist lahti raputada. Afganistan tundus liiga ekstreemne. Indias kogesingi seda, mida arvatavasti alateadlikult otsima läksin – et maailm on seal täiesti teistpidi pööratud. Kus materiaalne ehk asjade pool on täiesti tagaplaanil ja esiplaanil on inimlik pool. Vähemalt minule tundub see õige.“

Veel räägib Ago, et on juba aastaid unistanud oma baarist, mille käivitamiseks mängib ta naljaga pooleks aeg-ajalt lotot. „Ostad Viking Loto pileti ja alati on ju hea fantaseerida, mida siis teeksid, kui võidaksid jackpot’i. Mulle meeldib unistada, millise baari ma teeksin. Viimasel ajal virvendab mul silme ees jäätisebaar,“ naerab Ago. „Kus saad kingad ära võtta, vaipade ja patjade peal külitada ning toreda päeva alustuseks või eelmise raske päeva lõpetuseks juua külma ja rammusat jäätisekokteili ja kuulata head muusikat,“ unistab pigem karuse olemisega mees.

Kui baar koos sisustusega on veel Ago unistustes, siis kalamehevarustus on tal tegelikult olemas.
„Mul on olemas isegi kummipaat! Nüüd ma ei teagi, kas hakata halvemini näitlema või oodata ära pensionipõlv, aga selge on see, et praegu mul kalal käia aega lihtsalt pole,“ tunnistab Endla üks hõivatumaid näitlejaid.

„Ma usun, et rauda tuleb taguda senikaua, kuni see kuum on, ja kui sulle on antud sellised ja sellised võimalused, siis võta need vastu. Samas, kuskil kuklas vasardab küsimus: miks ma teen kõiki neid asju, kui ma ei saa minna isegi aasta pärast nädalaks suusatama?“ otsib Ago vastuseid küsimusele, mis eduka näitleja hinge närivad.
„Mida ma isegi selle rahanatukesega teen, mida ma rabeledes teenin, kui ma kogu aeg tööl olen?“ küsib ta retooriliselt.

„Indias nägin, et ka niisama saab olla õnnelik ja naeratada,“ ütleb Ago ja tunnistab, et unistab Indiasse tagasiminekust. „Teine unistuste riik on Iraan, kus ma kuu aega sain olla. Maailm võiks selle riigi rahule jätta. Kõik, mis Iraani kohta meedias räägitakse, on puhas Ameerika propaganda ja seda on nii kurb lugeda. Seal elavad väga toredad ja head inimesed. Valitsus on muidugi teine teema, aga see ei puutu inimestesse.“
Indiast ja vabadusest nii inimese hinges kui laiemas plaanis on Ago oma mõtetes jõudnud ka vabakutselise näitleja teeotsani. Viimast sammu pole Ago siiski astunud. „Sest kui sa korraga oled vaba ja rollidest ära ütled, siis ühel heal päeval äkki keegi enam ei kutsugi? Eks see hirm istu ka naha vahel. Hauakaevajad tulevad peale, heas mõttes. Meil on väga palju noori andekaid näitlejaid.“

Allikas: Elukiri