Olustvere mõis Foto: Rauno Volmar
Küllap tajuvad kõik Tallinnast lõuna poole sõitjad, et paarkümmend kilomeetrit enne Viljandit maastik muutub. Avarus asendub küngaste ja orgudega. Korraga paistab teeveeres lustlik silt OLUSTVERE POISTE PÕLLUD.

Suurest teest paar kilomeetrit eemal on Baltimaade üks terviklikumalt säilinud mõisakomplekse. Olustvere (Ollustfer) on tõesti ainulaadne, sest siin on hästi säilinud enam kui kolmekümnest ehitisest koosnev hoonekogum ja jõest paisutatud tiikidega maaliline park. Imetabane on seegi, et kõik Olustverre suunduvad teed moodustavad kokku ligi 8 kilomeetrit pärna-, tamme- ja vahtraalleesid!

Siin on läbi sajandite toimetanud tegusad inimesed. Olustveres on käinud nii keisripere kui ka Eestiriigi suurkujud. Klassikalisi romantilisi lugusid pole siinkandis eriti teada, küll aga on seda mõisa läbi aegade osatud hästi hoida ja majandada.

Olustvere on täna vist ainus mõis, mille juurde kuulub endiselt mõisavääriline suurusjärk haritavat maad - mõisa õppetalu hõlmab ligi 630 hektarit. Siin saab endiselt aimu, kuidas toimus mõisa majandamine, milline oli mõisa haare nii geograafiliselt, halduslikult kui ka majanduslikult.

Saatus on läbi aegade olnud Olustvere suhtes pigem armuline ja seda ka mõisaajastu lõpul, kui pärast 1919. aasta maareformi rajati Olustverre üks Eesti kutsehariduskeskusi. Kusjuures mitte üks paljudest uutest põllutöökoolidest, vaid 1920. aastal koliti siia Eesti rahvusliku liikumise sümboli Eesti Aleksandrikooli järglasena alates 1914. aastast Kõo mõisas tegutsenud Kõrgemajärguline Alampõllutöökool. 1920. aastal jätkas see tegevust Olustveres Eesti Aleksandri Põllutöökeskkooli nime all. Olustveres on õppeasutus jäänudki Teenindus ja Maamajanduskooli nime all edukalt tegutsema. Tähtis roll on selles suure missioonitunde ja töötahtega juhtkonnal. Edukuse alus on kindlasti seegi, et Olustvere kool on täitnud mõisa traditsioonilist rolli. See tähendab, et on olnud piirkonna keskne tööandja, kultuuri- ja hariduskeskus. Kutsekoolis õpib korraga enam kui 800 õppurit kümmekonnal erialal. Mõisa külastaja adub kohalike kaasatust ennekõike mõisas toimuvates erinevates sündmustes, mida korraldavad ja teenindavad nii kohalikud elanikud kui ka kooli õpilased.

Inglise maamaja stiilis loss

Mõisas käib elu aasta ringi. Ka pilkase pimedusega novembriõhtuil säravad tuled pea kõigis hoonetes ja nii peamaja kui ka kõrvalhooned on täis toimetamist. Endisest valitsejamajast leiab lina- ja lapikoja ning endisest töölistemajast villa- ja käsitöökoja. Sepikoda toimis vahepeal küll kaupluse ja eluruumina, aga nüüd tehakse siin taas sepatööd. Hoopis tuline elu keeb endises viinaköögis, kus puhutakse klaasi ja luuakse keraamikat.