Ainus, mis ma soovisin, oli teda õnnelikuks teha

Mees abiellus ilusa tüdrukuga. Ta armastas teda väga. Siis aga tekkis neiul nahahaigus ja aeglaselt hakkas ta oma ilu kaotama. Ühel päeval läks tema abikaasa reisile ja tagasiteel juhtus õnnetus, milles ta kaotas nägemise.

Nende kooelu jätkus nagu ennegi. Naine kaotas iga päevaga oma ilu. Pime mees ei teadnud seda ja nende abielus ei muutunud midagi – mees jätkas naise armastamist ja ka naine armastas oma meest väga.

Ühel päeval naine suri. Tema surm põhjustas mehele suurt kurbust ja valu. Ta lõpetas kõik oma viimased riitused ja ütles, et lahkub linnast. 
Seepeale küsiti temalt: "Kuidas sa suudad üksi kõndida? Kõik need päevad, mil naine elas, oli ta ju sulle abiks."
Mees vastas: "Ma pole pime. Ma teesklesin, sest kui minu naine oleks teadnud, et ma näen, kuidas ta ilu kaob, oleks see talle rohkem haiget teinud kui tema haigus. Seetõttu ma teesklesin, et olen pime. Ta oli väga hea naine. Ainus, mis ma soovisin, oli teda õnnelikuks teha."

 Allikas: India sotsiaalmeediast tõlkinud Katrin Aedma