Anu Tali: „Kui valu sügavale endasse matad, paiskub see ühel hetkel purskkaevuna välja.“

“Mitte miski ei ole nii karm kui surm, kõigest muust saab üle,” ütleb Anu Tali. “Muus osas sa ju ise otsustad – kui on olnud lahkuminekud, inimestega hüvastijätmised – sa võid saada uuesti kokku, uuel tasandil. Kui sa soovid.”

Kaksikõed Anu ja Kadri ei eitagi, et viimased aastad on olnud keerulised – mõlemal on selja taga lahutus.

Anu: “Ma ise teadsin, millesse sukeldun. On 21. sajand, naised ei pea ennast ohvrina tundma.”

Kadri: “Iga kord, kui keegi räägib haigetsaamisest, mõtlen ma, mis ta ise valesti tegi. It takes two to tango.”

Just sel hommikul, kui kohtume, on Kadri võtnud esimest korda elus maanteelt peale hääletaja. Vanema daami, kes läks haiglasse oma abikaasat vaatama. “Rääkisime temaga sõidu ajal lastest ja lastelastest, lahkuminekutest ja kokkusaamistest. Tema soovitas: viimase hetkeni tasub suhteid säilitada, mitte tõugata inimesi endast ära,” meenutab Kadri ja lisab: “See kohtumine oli mulle ootamatult tähtis.”

Mis on parim rohi südamemurede vastu?
Anu: “Ega me üliinimesed ole. Mis südamesse läheb, see jätab haava. Kuid ei ole mõtet elu neis värvides värvida! Kõik, mis vaja, tuleb läbi põdeda. Sest kui valu sügavatesse soppidesse matad, paiskub see ühel hetkel purskkaevuna välja.” Ning ta lisab, et järgnev on kõige tähtsam lause ses intervjuus: “Kui on asju, millega sa hakkama ei saa, tuleb abi paluda! Pöörduda sõprade või professionaalide poole.”

Kadri: “Elus on hetki, kui laine paiskub üle pea, selle alla jäänud õhkpadi tõstab su jälle välja.”

Usk armastusse on siiski alles?
Anu: “Jaa! Kui kõik on läbi põetud, siis on taevas jälle sinine.”

Loe täismahus kaanelugu veebruari Eesti Naisest: