“Meie teismeline häbeneb pere päevinäinud autot,” jagab lapsevanem perefoorumis. “Ühise kinoõhtu järel kõndis poeg uhkelt bussipeatusse, et sõbrad ei näeks teda istumas meie 15 aastat vanasse “romusse”. Minu ja abikaasa sissetulekud on üle Eesti keskmise, kuid oleme seda meelt, et kuni senine auto meid veel teenib, pole põhjust uuele kulutada.”

“Tänapäeval saadakse lapsi ka 40aastaselt – mina sain oma teise lapse just selles vanuses. Kuid koolieas oli mul piinlik vanemate, iseäranis isa vanuse pärast,” meenutab praegune pereema. “Pinginaabri vanaisa oli sama vana kui minu isa ning teenisin seetõttu pidevaid pilkeid ja narrimist. Iseäranis piinlik lugu juhtus, kui olin 14aastane ja isa minuga koos noortepolikliinikusse tuli. Elasime linnast väljas ja vanemad kartsid, et ehk ei oska ma südalinnas ühistranspordiga liigelda. Nagu kiuste, ootasid tohtrikabineti ukse taga ka kaks paralleelklassi tüdrukut… Pidin maa alla vajuma – neil olid juba oma poiss-sõbrad ja mina tulin arsti juurde koos hallipäise isaga!”

“Olles väike, jumaldas tütar mu lustlikku meelt ja mängulisust,” pihib kolmas. “Ma ei jätnud vahele ühtki uisuväljal käiku ega mängutoa batuutidel hullamist, ja meil oli koos tõeliselt tore. Nüüd mõistab mu 13aastane hukka mu riietuse, kõnemaneeri, muusikaeelistused, filmivalikud, meessuhted… Pruugib mul kaubanduskeskuses – mis on ainus koht, kuhu laps minuga üldse veel soostub tulema – pisut kõvemini naerma rõkatada või mis veelgi hullem, tal jutuhoos käest või ümbert haarata, kui tütar suisa kangestub õudusest: “Emaaaaa… Sa teed mulle häbi!””

 Lahtirebimine on loomulik

Suhtlemisoskus ei ole ses vanuses noorte kõige tugevam külg. Selle asemel et öelda: “Ma vajan pisut distantsi, palun, kas saaksid oma asjadega tegeleda?”, on tüüpilised hüüded “Issand, kui nõme sa oled!” ja “Lihtsalt jäta mind rahule!”, mida saadab uste paugutamine. Lisaks võivad murdeealised harrastada sõimusõnade väljapaiskamist, solvamist ja igal muul moel lugupidamatut käitumist. On valus tajuda, et lastel, kes alles mõne aasta eest jumaldasid oma vanemaid, on nüüd piinlik end ema-isaga koos näidata.

Hormoonimöllu ja füüsilise arenguga tugevnevad kõik teismelise tunded. Kuna kehaga toimub nii palju muutusi, süveneb ebakindlus ja kõigub eneseusk. Õigupoolest ongi noorte olulisim murdeea ülesanne harjutada iseseisvumist ja vanematest lahtirebimist, mis kulmineerub ema-isa kritiseerimisega. Soovides kaaslaste silmis olla võimalikult lahe ja aktsepteeritud, põhjustab kõik teistest erinev piinlikkust.

Soomes mõne aasta eest kaheksanda klassi õpilaste seas läbi viidud küsitlusest selgus, et oma vanemaid häbeneb iga seitsmes teismeline. Kõige enam ebamugavust tekitavad ema või isa jutt ja riietumine. Iseäranis sõprade seltsis olles soovivad noored, et vanemad oleksid pigem vait, kui “räägiksid mingeid tobedaid lapsepõlvelugusid”.

Raamatu “Ma ju kuulaksin oma vanemaid, kui nad suu peaksid!” autor Anthony E. Wolf toob teismeliste tõrjuvas käitumises välja kaks klassikalist joont, mis poisse ja tüdrukuid iseloomustavad. Poisid eelistavad vanematest eemaldumist. Nad lähevad välja või sulguvad oma tuppa kinnise ukse taha. Isegi kui nad on kohal, käituvad poisid vältivalt või lihtsalt mõmisevad midagi vastuseks, kui neid kõnetada. Nad on nii nähtamatud, kui vähegi suudavad. Tüdrukute käitumisviis hõlmab seevastu konkureerimist. Nad ei ole nõus ühegi asjaga, mida ema ütleb, ning annavad kogu oma olemusega märku, kuivõrd neid ema ligiolek ärritab. Isegi hääletoon, mis varem oli alati troosti ja heameele allikas, ajab nüüd närvi.

Ajutine allergia ema-isa vastu on osa normaalsest arenguprotsessist, lohutab Anthony E. Wolf teismeliste vanemaid. Häbenemise põhjus ei peitu ema või isa isikus – ärritavatest inimestest on hõlpsam eemalduda. Kui varem tundsid lapsed oma lähedaste vastu armastust ja kiindumust, tekitavad samad tunded murdeealises hirmu, et nad on emast-isast sõltuvad. Noorukieas ei taha ent ükski neiu ega noormees tunda end kellestki sõltuva titena.

Läheduse uus tase

“Kui teismeline teid ignoreerib või ära tõukab, ärge võtke seda isiklikult!” soovitab sotsiaalpedagoog Janet Lehman vanemaid nõustavas portaalis empoweringparents.com. “Korrake endale, et see on lihtsalt üks arenguetapp, mis lapsel läbida tuleb, ning ema-isa ülesanne on kõige kaasnevaga küpsel viisil toime tulla. Olgugi et lapse suhtumine kohati haiget teeb, katsuge jääda ratsionaalseks ning keskenduda praktilisele tegevusele. Emotsioonidega kaasaminek (vastunähvamine, ähvardused taskuraha piirata või koduarest kehtestada, muul moel manipuleerimine) teeb omavahelise lävimise halvemaks. Kõige olulisem on hoiduda võitlusest, kuni on võimalik pidada ratsionaalset vestlust ja seada mõistlikke piire.”

Murdeealise ihatud vabadust saab talle võimaldada tegevuste või käikudega, mis on turvalised ja kontrolli all, alustades väikestest ettevõtmistest. “Kui laps tahab kuhugi täiskasvanuteta minna, las läheb esmalt koos sõbraga, mitte päris üksi,” soovitab Lehman. “Noorukieas muutuvad kaaslased vanematest olulisemaks, nii et lävimine ema-isaga teiseneb otsekui “lükka-tõmba” suhteks – mida rohkem vanemad üritavad laste külge klammerduda, seda rohkem täiskasvanuid endast eemale tõugatakse. Sõnum emale-isale on segadusttekitavalt vastuoluline. Ühest küljest soovib teismeline vanematega jalgpalli vaatama minna, teisalt ei taha ta end koos perega näidata. Laps otsekui testiks vanemaid – kas nad on ikka seal? –, samas soovib tunda, et on suuteline neist vajadusel eemalduma. Vanem saab nüüd nooruki jaoks olemas olla teisel viisil kui varem. Teismelised ei roni enam emmele sülle, küll aga istuvad vanemate kõrval autos ja suudavad parimal juhul isegi vestlust arendada. Täiskasvanute ülesanne on aktsepteerida laste iseseisvumist ja leida ühist mängumaad, mis on jätkuvalt olemas. Minge vaatama filmi, mis lapsele huvi pakub, ning arutlege pärast nähtu üle. Kasutage neid hetki hüppelauana, saamaks teada kasvava lapse vaateid elule – ja ärge mingil juhul mõistke kohut ega öelge, mida ta peaks tundma!”

Aeg, mil vanemad tundusid oma pisikestele maailma imelisemate olevustena, võib küll läbi saada, kuid alanud on uus etapp, mil saab kõikidest maailma asjadest rääkida. “Hoidke seda ning pidage meeles, et teismeliste ülesanne ei ole oma vanemaid emotsionaalselt poputada,” rõhutab Janet Lehman. “Pettumuse vältimiseks ei tasu seda neilt oodata!”